Developing ambiguity

pühapäev, juuli 30, 2006

Teadis Lembitu...

...Teame meie - Höövel on tõhus riist.

Tehniliste viperuste t
õttu, on eneseväljendus lähipäevil keskmisest hõredam.
Kui r
üperaal koomast ärkab, digimuutun taas jutukaks.

Jah, t
öö astus meite õuele! Vaikseld, delikaatselt, 10 illegaalse tunni kaupa.

kolmapäev, juuli 26, 2006

Tahan sulle tähendussõna lausuda

Vastupidiselt kõigile ootustele saabub ta vaikselt, justkui õrritades.
Ei teata täpselt, kust algas ta tee ja millal me patused silmad tema valguses pimestatakse, ent spekuleeritakse. Hooplejad on homses kindlad, pessimistid panustavad järgmisele nädalale. Siiski, ühes on kõik veendunud, kätte ta jõuab, see pühitsetud päev. Päev, mil maailm allutatakse uuele korrale, jõed murravad välja oma sängist, keha ja hing ühinevad täielikus harmoonias ning pingviinide pingutusi lennuvõime omandamisel saadab edu.

Ent ka kõige puhtama usu kannul hiilib kahtlusevari, hirm ebaõnnestumise ees. Kannatamatus, võimetus kontrollida kirge on paljudele vennaskonna liikmetele saatuslikuks saanud. Nii on langenud ka tugevamad, sihikindlamad ettekuulutuse järgijad. Pööranud ära tõest, roomavad nad sügavale pimedatesse urgudesse, et end elupäevade lõpuni häbis varjata.

Ma arvan, et ta tuleb reedel.

esmaspäev, juuli 24, 2006

Eepiline tõsilugu

Pilved hajusid ja taevas läks valgeks. Mägedelt marssisid alla siilide hordid (siiliasju ajades olid nad ajataju kaotanud ja püüdsid nüüd teistele metsaloomadele järele jõuda). Viimne kui üks šotimaa poeg oli Selleks Päevaks mäe alla tulnud, et oma silm saaks tunnistust ettekuulutusest, mida Vanemad aastasadu olid küünlavalgel ärklitoas vaaginud.

Puhus õrn loodetuul, päike oli vahetult puudutanud oma keskpäevast haripunkti, kui Edinburghi linn vaikusesse mattus. Tundus, et selleks hetkeks katkestas töötsükli ka 97 aastase Archibaldi südamestimulaator, sest muidu nii pakatav punapõsk muutus hetkega kaameks.

Läbi Pühitsetud Värava astusid (aegluubis) siledaks riisutud liivaväljakule atleedid. Naised minestasid.

Avavile päästis valla sfääride muusika, hullunud hordide orgastilised karjed. Minestusest toibuvad naised tõstsid sülelapsed rahvamassist kõrgemale, et ka neile langeks õnnistus.

Lahing oli alanud.

Läbi tõusva tolmu jahtisid tuhanded himurad pilgud maskuliinseid kehasid, mis vastase vastu halastust ei tundnud. Johannes ja Urmas tõusid kordamööda kõrgele väljakut jaotava võrgu kohale, et raiuda pall läbi maakamara pindmiste kihistuste. Teispool väljakut, seal, kuhu himuraid pilke ei jagunud, valitses hirm ja paanika. Ohvrilooma rolli seatud šotlased püüdsid küll kiiruse ja kavalusega surmava palli eest kõrvale põigelda, ent asjatult.

„Estonia, Estonia, we love you, Johannes, Johannes, Urmas, Urmas...“ kaikus üle linna, kui nõrkenud punahabemetele halastas kohtuniku mängu lõpetav vile. Korterikaaslased poolakad jagasid fännidele autogramme ja lubasid end raha eest katsuda, hüüdes vaheldumisi „us eating breakfast with they“, „we living just next room“.

Massirahutuste vältimiseks lahkusime tagauksest.

laupäev, juuli 22, 2006

Kes kannatab, see on kauamängiv

„Do you guys actually know that there’s an UK Grand Prix competition in volleyball at Princes Street Gardens,“ küsis meie CVsid uuriv ametnikuhakatis järjekordses job agency’s

Ei teadnud.

Noh, kuna me läheduses olime, ei saanud asja kaemata jätta - juba alates Brüsselist on kohutav vollenälg vaevanud.

20 minuti pärast venitasime Princes Streeti ühes paljudest kauplustest jalga lühikesi pükse. Vestlus turniiri korraldajaga kindlustas meile mõned mängud ja rännak kodusesse Poola Vabariiki varustuse järele oleks võtnud liiga suure ampsu mänguajast. Püksid ostetud, astusime kiirel sammul turniiripaika, mis, noh, ütleme nii, vastas igati ootustele. Otse lossimäe all, suurte tribüünide, muusika ja kommentaatoritega varustatud areen, kus tavaliselt pidavat miskit kontsert-meelelahutus-tegevust viljeletama. Urban beach Grand Prix tarbeks oli aga kohale tassitud eesrindlik kogus liiva koos muu vajalikuga. Sadakond pealtvaatajat uudistasid ka huviga, mida need inimesed seal liiva sees teevad – golf nagu pole, kriketi moodi ka ei paista.

The UK urban Grand Prix is part of the agreed development programme of the four home nation Volleyball Associations leading to participation at the 2012 Olympic Games.“

Noh, tore küll. Hägusest mälestusest selgub, et ühe korra on see hooaeg rannas käidud – hoolikalt mõõdetud pohmelliga Pirital. Seega oleks vast pisut ebakohane oletada, et me tippvormis oleme. Mänguhimu seevastu topelt.

Esimesed mängud kiusasime harrastajaid, kui me sujuvalt ühe segavõistkonnaga integreerusime. 6 inimest 8X8m platsil on ilmselt liiga palju, nii ei saanud võrkpalliga sõprussuhet vastalustanud mägilased sugugi aru, miks nad pidevalt jalgu jäävad. Kui mõni neist kogemata veel palliga kontakti pidi astuma, oli hämmeldus mõõdetamatu.

Õnneks väsisid harrastajad peale paari mängu ära ja kinnitasid end oletavalt pubis õllekannu külge. Meile tähendas see juba natuke tuttavamat rannavollet.

Pealtvaatajad köeti üles, kui „The Estonian couple John Tualla and Jurmeis Tuumig are challenging the highest-ranked UK female beach volley player and the former captain of the national men’s volleyball team” (nimesid kahjuks ei mäleta). Paaripunktine kaotusseis, mis mängu alguses tekkis, suutmatusest realiseerida 2-3 ilusti välja mängitud rünnakut, säilis terve geimi ja peegeldus otsustavalt ka lõppresultaadis. Napilt, nii napilt pidime meistersportlastele alla vanduma. Vähemalt lubas Jurmeis paar päeva suitsu vahele jätta ja enam mitte kunagi juua – varukopsu meil platsi kõrval polnud, pohmell oli aga kindlalt platsis.

Sedamoodi ei võinud seda asja mitte jätta. Järgmised julged, ablas paar šotlasi, vajutati liiva sisse kärmelt ja korralikult. Nende ausalt välja teenitud kuuest punktist moodustasid neli meie servivead (publik nõudis lakkamatult hüppeltservi, mis hetkel just stabiilsusega ei hiilga).

Pühapäevaks panime vahetult enne finaalmänge paika Exhibition Game’i keski prantsuse või kanada paariga. Selleks ajaks peaksid tribüünid korralikult täidetud olema (no paartuhat punahabet paneb sinna küll istuma), live muusika rütmis kepsutama cheerleaderid (loodame, et imporditud). Oma fännklubi alged on igatahes olemas – pubis kuhu me paar päeva tagasi oma CVd postitasime, tehti pärast mänge välja mahedad pindid õlut.

Ahjaa... Pealekauba sponsoreeriti meid täitsa esindusliku speedo varustusega – püksid ja särgid. Šoti pallurid kinkisid veel lisaks ühed Beach Volleyball Scotland tähiseid kandvad särgid.

Hea on esineda Šotimaal, kus kõige levinumaks sportlikuks ajaviiteks on õllekõrvane noolemäng.

reede, juuli 21, 2006

Hommikul oled hobune

Viimane mälestus kaasab endas virtuaalset vestlust Henrikuga, kes parasjagu Kuku raadios hommikuprogrammi tegi. Virgad inimesed seal kodumaal. Selleks hetkeks oli kell siin 6 läbi midagi ja meie seljatanud liigkireva sortimendi vägijooki. Ilmses meeltesegaduses protokollitud loetelule võib ammendava ülevaate saamiseks lisada veel kanistri siidrit ja kangi imalat koorelikööri. Proovitud vedelikud käitusid vastavalt kasutusjuhendis mainitule – no kole purju tegid. Unetu Urmase vaatlusandmete järgi vajusin vaikides diivanile peale kella kaheksat, ei julge kinnitada. Lammaste asemel lugesin järgmisel hetkel kokku 3 sarnast habetunud nägu, vist olid vennad või miskit (hiljem selgus siiski, et tegemist oli Foresti direktoriga, täiesti ainsuses, kes tuli kohvikut avama). Metssalikult jommis maandusime kodus umbes keskpäeval.

Koledatest asjadest ei taha rääkida, seepärast ütlen lühidalt – kohutav pohmell on. Enam nii ei tee.

Aga et igas päevas peab oma tegus pala olema, siis kodustasime maja ette ilmunud tugitooli.

neljapäev, juuli 20, 2006

Spontaansuse valuuta?

Oleks mul rahvusvahelist aega mõõtev kell integreeritud või gmt+2 orienteeritud kaine arvutusmasin kuulmekanalites, ütleksin teile täpse kellaaja... hetkel olen lihtsalt purjus. Vein, viski, konjak, õlu, red hot chilli peppers. Täiuslik intervall. Kohalik aeg 5:14 - enjoying it in the forest. Again. Cheers

kolmapäev, juuli 19, 2006

Elu medsas

Eile digimuutusin üllaks ja osavaks, malbeks ja tegusaks
Tegin oma esimese vahetuse forestis. Ma ütlen teile, teist nii head ajaviiteametit on raske leida.
Ajaviiteametiks klassifitseerub ta mitmel põhjusel. No esiteks ei saa baariletitagust tantsu-tralli (vahepeal laulsime kah) ontlik tööinimene kuidagi oma argise rutiini koostisosade hulka kaasata - kaugelt liiga spontaanne, kaugelt liiga lõbus. Teiseks... noh tavaliselt peab tööl kaine olema. Tavaliselt ei jooda tööl ära 3 pudelit veini. Ja ma ei saa aru miks. Olen kindel, et klienditeeninduse taset, mille me eile kahe rootslasest ja ühe kanadalasest tüdruklapsega kehtestasime on raske ületada. Kolmandaks on argise baaritöö juures tarbitava toidu kogused piiratud. Ja ahistavaid tegureid on kindlasti veel. Not in the Forest. No hea k
üll, raha siinse taidlemise eest ei maksta, ent viimase näol ongi tegemist ülehinnatud nähtusega. Selle eest valmisid hoole ja armastusega, endale ja sõbrale
Falafel Meal'id (Vegan)
[For the Ladies! Falafel balls (big, juicy balls made out of chick peas and Egyptian love spices) rammed into a tight little Pitta bread with salad and guaranteed hummus. Served gaily with two handsome side salads. Stick it in. £3.80],
Nachod, dude
[The Captain. Hell yeah! Corn Tortilla chips smothered in salsa and sizzling mature (but not old) cheddar. Served with mind blowing guacamole and sour cream. All brought to you on a clean plate! (not guaranteed) £4.20]
Burrito'd
[The Local Favourite. Hot 10 inches of Flour Tortilla Wrap stuffed with spicy rice and beans and topped with salsa, cheese, sour cream and guacamole. With side salads. £3.90]
Ja kõik muu, mida fantaasia ja toiduresurss ei piiranud. Kokk, nõudepesija, koristaja ja ettekandja ühes isikus - harva kaine, alati tegus - foresti personal.

Uksed sulgesime kell 23, kui bänd tinistamise lõpetas. Monteerisin Urmase läptopi küljest lahti, panin teisele diivanile istuma. Diivaneid vahetasime veel mitu korda, sest koju hakkasime astuma pärast kella nelja. Selleks ajaks oli märkimisväärselt kärbitud foresti õllekeldrit, korgi kaotanud eiteamitmes vein.

Aga kanadalastega ei maksa nalja teha...

pühapäev, juuli 16, 2006

McMountaineers

Nii nagu poola torujüri pühapäeva peab, otsustasime ka meie, et järjest ei maksa rassida.
Võtsime ametliku puhkepäeva (eelmine oli mitteametlik). CV pataka vahetas kotis välja vana-hea plastmasskahvel ja kingiks saadud uhke sõjardinuga. Fikseerisime aknast horisondi ja asusime teele.

Mingil arusaamatul põhjusel paistis juba teist päeva järjest päike, mistõttu võib einet roheluses, kohaliku kõrgmäestiku vallutamise kõrval-eesmärgiga igati põhjendatuks pidada. Ebaõnnestunud arhitektuurilise välisilmega, ujula funktsiooni kandva hoone juurest, haarasime kaasa ühiku Siimu ja samaväärse koguse Sarah'd.

Siim kuulub igipõliste üliõpilaste vennaskonda. Olles imetlusväärse hulga aastaid õppinud filosoofiat ja semiootikat, otsustas ta välislähetuses sooritada kiirkursused Šoti dialektis. Aga ega siis kiirkursuse korras asja korralikult omandada saa. Siim arvab sama ja ennustab, et viibib Edinburghis veel aastakese. Sarah on muusikateraapiat praktiseeriv tütarlaps, kes hämaratel aegadel Siimule peavarju pakkus, HC vahendusel muidugi.

Seekord ei pidanud midagi ilusaks jooma. Ise olime ilusad, vaatest rääkimata. 2 pudelit veini ja mõned siidrid tõid selle asemel esile mägironija minus, mille kaine mõistuse jäänuk enne kümnekonna meetrist potentsiaalset kukkumist siiski kontrollile allutas.



Kuna kõigest värniku-käese-kiviviske-kaugusel asuv Arthurs Seat oli ülerahvastatud - keegi kaotas metoodilise järjekindlusega vallalise staatust - otsustasime seda järgmisel korral väisata.

Aga vulkaanilist kaljumaastikku hakkan küll ühel paremal päeval Eestisse importima. Värise, Munamägi.

laupäev, juuli 15, 2006

Uus hooaeg

Kui hommikune päike mitteoleva kardina vahelt oma valgustava paitusega liigtüütavaks muutus, olime sunnitud oma vaevatud kered vertikaali vedama, et jätkuda saaks järgmine episood tõsielulisest draamasarjast „Tööd ja katust“. Szymon (inglisepäraselt lihtsalt Simon), kelle me Forestist kinni püüdsime, oli juba aplalt valmis oma päristöö kallale tormama (Scotish Whisky Heritage nimelise toitlustusasutuse vormiriides nõudepesija) ja nii tatsasime õige pea pooluniste (mina olin pool, Urmas unine), ent rõõmsatena linna poole. Väljendit „linna poole“ tuleb tegelikult pisut selgitada, sest meie öömaja asukohaks oli Leith, rannikuäärne ala, mis jääb südalinnast ca 3 km kaugusele.

Hommikusöögiks nimetasime Lidl’ist ostetud pastasalati (makaron tomatis, arusaamatul põhjusel hapu üldmaitsega) ja saianätaka. Kuna tulemusetu tööotsing hakkas meid peaaegu kurvaks muutma, otsustasime olukorda desinfitseerida siidriga, mida siinses kaubandusvõrgus levitatakse 2 liitristes kanistrites, 5,3% ja 7,5% alkoholilisandiga.

Vilunud veteransportlastena teadsime, et õnnestunud treeningtsükli täisväärtuslik osa on korralik soojendus, seega võtsime söögikõrvaseks lahjema märjukese.

„Üks oli konn, kes kargas hüljest, kukerpallitas kurekellaga karukellaks,“ ütles peale väikest mõttepausi Urmas a.k.a U [juu] ja me lahkusime Medows’ist, et istuda mõneks ajaks Forestisse, kus meie suureks rõõmuks vooliti kitarrist ja vokaalist välja mahe muusikapala. Kohe mitu korda järjest, iga korraga üha ilmekamalt.

Ja siis see juhtus. Helises telefon. Ühelpool toru, igati loogiline ju, olin mina, teiselpool Szymon.


S: „Guys, You still need a place to live?“

J: „That would be of certain use, yes“

S: „Well, the spare room at our place is yours then.“


Automaagiliselt lahustus meie kodutuseisus. Lahustus siidri (hülgasime õppevahendi, krabasime kangema), säästuõlle Tennent’si ja the one and only, kotipõhjas laagerdunud Vana Tallinnaga.

Algas etapp „Elu Poola Vabariigis“

neljapäev, juuli 13, 2006

Orav on rääkinud

Kodututel ei ole Šotimaal lihtne. Öösel vajub kohaliku termomeetri skaalanäit põmaki põhja, kordamööda ja korraga sajab vihma ning udutab. Noh, põhimõtteliselt sama ilm, mis päeval, ainult pime on ja pisut veel jahedam.

Kogenud rännumeestena olime rasketeks tingimusteks enam kui valmis. Seljas kaks dressipluusi, kotis mobiililaadija (koos kohaliku üleminekuga) ja plastmasskahvlid. Läptop oli ka. Saatsin laiali vähemalt 100 vot-just-sellist-meili-nagu-eelmises-postis hospitality clubi, couch surfingu ja global freeloaderite kaudu. Isegi vastati. 4 inimest täpsemalt, kõik ilusate põhjendustega, miks nad meid külla kutsuda ei saa.

Kella 23 paiku kui Foresti uksele tabalukk riputati ja meie valmistusime ürgsete jõududega võtlusse astuma (ilmekamad eksemplarid kohalikust naiskodanikust, teate, meenutavad hoolikalt mõõdetud kokteili hüäänist, kaamelist ja jääkarust), leidis olukord pisut ootamatu lahenduse.

Vabandage, ei oska siinkohal öelda, mitmes intsident see "pisut ootamatu lahenduse" rubriigis on - viimasel ajal neid kuidagi palju ette tulnud.

Igatahes, alustan vestlust ühe Forestis "töötava" vabatahtlikuga, mainin ka möödaminnes, et me oleme "more or less homeless". Nädal aega telgis elanud poolakas on ürgjõudega pidanud palju rinda pistma (palju see telk ikka kaitset pakub) ja nii kutsub vennasvabariigi aatekaaslane meid lahkelt enda katuse alla.

Paistab, et pargivahi amet jääb esialgu proovimata.

Forestis keetsime suure kannu teed, pühkisime ära põrandad ja veetsime alles jäänud seltskonnaga mõnusalt aega. Hiljem jalutasime oma uude ööbimispaika, kus meile eraldati madrats ja diivan.


Isiklikult arvan, et kaitsepühakud on lühinägelikud ja ajasid mind mõne reeglipäraselt palvetava hinduga segamini.

kolmapäev, juuli 12, 2006

The joy of being homeless

Reporting live from Forest cafe, Edinburgh!
Two friendly and humorous Estonian lads are feeling
quite homeless, as our dear host terminated our
settlement of accommodation (as planned, actually).
Our next host will only be able to take us under her
protective wing from friday. So if anyone feels like
supporting two representatives of a small nation by
not-letting-them-freeze-to-death, just call or text
us. We'll probably stay at the Forest for some time,
so emails are also welcome!

Johannes 07799707720
Urmas 07810845367

Visuaalne järelkaja

Jõudumööda lisan bloogi pildimaterjali. Hoidke silm lahti ja scrollige julgelt.
Esimestena said illustreeritud Amsterdami ja Brüsseli pajatused.

Inventuur

Arvestades meie kõlvatut elulaadi, ebamoraalseid mõtteid ja viimasel ajal üha harvem toodavaid ohvriande, oli küllaltki tõenäoline, et kaitsepühakud meile õige pea selja pööravad.

Nii juhtuski.

Esialgsetel andmetel lõppes meie külalislahkusest toituv eluaseme ekspluatatsioon kolmapäeval 12. juulil, olles väldanud imetlusväärsed 19 päeva. Ja seda neljas riigis. Laskumata keerulistesse kalkulatsioonidesse, võib südamerahus tõdeda, et kõige odavamaid võimalikke majutushindu arvestades (mandri-Euroopas ca 20 euri per lärvä/per öö, UK-s 15 poundi per lärvä/per öö – noortehostelis, mis praegusel tippajal on katuseviiluni täis laotud), hoidsime kokku ligikaudu 6000 krooni tollesama lärvä pihta. Kuna elatume ühendatud eelarvest (loe: Urmase pangakontol leiduvast), siis võib öelda, et oleme ahned kapitalistid ilma jätnud ca 12000 kroonisest turistipreemiast, mille toel me tulevad nädalad oma alatoitunud kehasid juustuleiva ja teiste soodsalt kättesaadavate produktide kaasabil liikumises püüame hoida.

Siinkohal kasutaksin mulle usaldatud võimalust, imeilusat momenti, et tänada kõiki hooliva loomusega inimesi (ka sind, kulla tränahirv), kes meile alatiseks oma lahke südame, pehme diivani või malbe madratsiga meelde jäävad.

Ja isegi kui korraks meelest ära läheb, siis kontrollin internetist kohe järele.

Et me aga jätkuvalt töötud ja nüüdsest ka ulualuseta oleme, võtame tekstuaalset kaasabi ja pakkumisi öömajaks vastu numbritel: 07799707720 ja 07810845367.
Materiaalne kaastundeavaldus on teretulnud numbrile: 221014245546 (nimi: Johannes Tralla, selgitus: indulgents, viitenumbrit pole vaja).

Kui kellelgi on ülearu telk ja paar magamiskotti, siis need võib saata aadressile 10 Dumbiedykes Road, Edinburgh, EH8 9UR. Kõik saadetisi kontrollitakse ja grupeeritakse vastavalt turvanõuetele kord päevas.

esmaspäev, juuli 10, 2006

Eksperiment

Võtke padušotlasest manager. Asetage ta Edinburghi südalinnas asuvasse ööklubisse, kus mängib kõrvulukustavalt mahe indie. Lisage ringi sagivaid klienditeenindajaid, paar-kolm töötut poolakat... diivanile istuma pange Johannes, kes riukalike valede toel täidab job application’it, püüdes meelde tuletada, mis jama ta oma CV-sse kirjutas, mida manager parasjagu näpuvahel hoiab.

Hakkab juba mingi pilt tekkima?

Pilt oli tegelikult ilus. Lõpuks sai kõik tähtsam pingutatult halva käekirjaga mitmetähenduslikult paberile kritseldatud ja alata võis tööintervjuu.

Kui esimese raundi võitis kindlalt šotlane, siis juba teises raundis domineeris Johannes. Esimese vea tegi šotlane, kui ta palus mul endast rääkida („kõrge kvalifikatsiooniga baari/restoranitöötajana“ on mul nii mõndagi öelda). Teise vea siis, kui ta õigel hetkel ei takistanud jutuvoogu jõudmast ülikooliõpingute, semiootika pärusmaale.

Intervjuu kulges praktikas selliselt, et erinevate mürafaktorite efektiivse koostoime tulemusel sain mina mägilasest manageri jutust aru umbes 40% ulatuses (valdavalt püüdsin dekodeerida üldist emotsiooni ja žeste), manager loodetavasti minu jutust pisut rohkem, sest kui semiootika osa välja arvata (paratamatu kadu, ükskõik, mis keeles rääkida), muutub mu šoti aktsent iga päevaga ilmekamaks

„So, do you have any questions?“
„Could you repeat the crap you just told me in English?

Poleks vist kasulik olnud.

„When do I start“ kõlas paremini, mille peale naeratusega vastati, et lähipäevadel võetakse minuga ühendust ja täpsustatakse esimese tööpäeva aeg. Nii palju sain veel aru, et peaksin mustad kingad muretsema. Lootkem siis parimat.

Scotland, my love

Tere tulemast Edinburgh, Šotimaa imetlusväärne keskus!

Pärast ligikaudu 2 nädalat kestnud võõras keeleruumis viibimist, oli lihtsalt uskumatult kodune lugeda seintelt silte, kuulata inimeste vestlust, millest tegelikult ka midagi aru saad. Lausa õnnistusena mõjus ka 25 kraadine temperatuur.

Kuna meie HC hosti tööpäev oli määratud lõppema mitte enne kella 10 õhtul, otsustasime ennast oma pagasiga parkida lähimasse rohelusse, milleks osutus West Princes Street Gardens - parima vaatega park Edinburgh’i lossile. Üldsegi mitte ootamatult, tuli seal mõnus uni, ja nii veetsime oma esimesed tunnid Šotimaal pargis tukkudes. Kui aeg mingiks hetkeks nii kaugel oli, et mõte liigutamisest hakkas piisavalt otstarbekas tunduma, ratsutasime oma (spordi)kottide seljas soovitatud sihtkohta nimega Forest cafe, mis osutus tõeliselt mõnusaks (tasuta wifiga) boheemlaskunstnike kogunemispaigaks. Ma arvan, et foresti võiks interjöörilt paigutada kuskile Maailma, Zavoodi ja mis-koht-see-Tallinnas-oli-kus-Mäetamme-seinamaalingud vahele. Igatahes õhkkond 5+, hinnad kohalikul skaalal igati sõbralikud. Kõigele lisaks nii kaua igatsetud live rock. Mark my words – Forest cafe’s võib meid tulevikus veel palju näha.

Louise’ (kaugele arenenud emainstinktiga anarhistist antropoloogiamagister) saabudes oli õhtuhämarus Edinburgh’i tuled sütitanud. Hetkel, mil me forest’ist lahkusime juhtus ainuvõimalik, siinmail nii tüüpiline, meie jaoks vajalik ja igatsetud... paduvihm!

Üks neist momentidest, kui kõik on olemas. Üks neist momentidest, mis jääb ka üles kirjutamata meelde.

Amsterdam

Kokkulepe oli üheselt mõistetav. Meid viiakse mõnda Amsterdami suunduva maantee äärsesse bensiinijaama, kust omade pöialde jõul edasi liigume. Visanud asjad autosse, otsustasime veel enne Belgia plaanipärast hülgamist külastada Euroopa ajaloos määrava tähtsusega Waterloo lahingupaika.

Poleks osanud arvatagi, et ühe võrdlemisi lauge kartulipõllu võib ilma igasuguste abivahenditeta hetkega 200 aasta taguseks sõjatandriks muuta. Siiani ei arva. Ometi elasime põnevusega kaasa igale Napoleoni taktikalisele liigutusele (ja nende vääritimõistmisele temale alluvate ohvitseride poolt). Ühel hetkel tundsin tõepoolest püssirohu hõngu ja arvasin, et saan kohe seljatagant täägiga. Suurimad tänud kõrgesti austatud nimekaimule selle mälestusväärse kogemuse eest.

„Selle autoga algab tõeline sõidurõõm alles alates 160 km/h“

Ja nii möödusid meist järjest bensiinijaamad. Jaamadega võrdelisel kiirusel möödus ka aeg, mis huvitava jutuajamise käigus oli vähemalt meie jaoks tähtsuse minetanud. Ja palju see mõnesaja kilomeetri läbimine ikka Audi A6 quattro ja kiiret sõitu nautiva juhi sujuva koostöö tulemusena aega võtab... Üheselt mõistetav kokkulepe lahenes plaaniväliselt. Kaasa pakitud võileibade ja 6-packi Belgia õllega astusime sellest samast autost maha Amsterdami kesklinna hotelli ees. Suveniiridena kaasas kuldsed NATO lipsunõelad ja multifunktsionaalne Lethermani taskunuga-tööriistakompekt, seisime võrdlemisi sõnatutena maailma vabameelseima linna tsentrumis.

„Hey dude... funny thing is, was just about to jump on the train there, on way to beach. Take the metro to wimbaustraat, then text me, will wait for you“

- Tuli vastuseks meie Amsterdami Hospitality Clubi’st leitud host’ilt, kellele ma sõnade saabudes rongijaamast sõnumi saatsin.

Andrew on omamoodi kultuurifenomen. Temasuguste tegelaste klassifitseerimiseks on kindlasti mingi konkreetne mõiste, mis aga mitte pähe ei turgata. Oma esimese (ilmselt ka viimase) miljoni teenis ta 19 aastaselt, kui lõi tol ajal igati uuendusmeelse ftp client’i Bulletproof FTP. Kuna ta eriline ärimees pole, siis müüs ta mõne aja pärast enda juhitud firma maha (samuti ostetud maja ja hunniku autosid) ja hakkas mööda maailma rändama. Uus-Meremaalt pärit programmeerija on viimased 9 kuud elanud Amsterdamis, enne seda pool aastat kuskil Aasias (vot täpselt ei mäleta), enne seda jumalteabkus. Ja millega Andrew viimased 9 aastat tegelenud on? Mitte millegagi! Erinevate narkootiliste ainete mõju katsetanud. Ühes linnas just nii kaua, kuni on ära tüüdanud. Mõnel inimesel lihtsalt on seda va jaksu rohkem. Andrew on veel selle poolest tore, et kuigi ta väidab, et on tuline mainstream’i vastane, tarbib raudse järjekindlusega microwave-food’i, kuulab träänsi ja püüab igale vähegi naist meenutavale elusolendile püksi pugeda (on seejuures äärmiselt pettunud, kui tema kaks külalist sama ei tee). Aga nagu sõbrannad Avantüristid tsiteerivad "If we do not find anything pleasant, at least we shall find something new". Ja meie tränahirve võib huvitavaks leiuks nimetada küll. Üheks huvipakkuvamaks aspektiks tema juures oli ilmselt läbi kahe korruse ulatuv korter, mida ta hetkel koos kahe jõuliselt kasvava kanepitaimega jagas (ülejäänud kaks elanikku olid kuskil mujal).



Anyway, on our way to the beach we were...


Amsterdami rannast jäävad kindlasti meelde järgmised tegurid:

1) ebaloomulikult palju topless naisinimesi (ma arvan, et bikiinivabadusele peaks siiski teatava piirvanuse kehtestama, mille ületajatel võetakse karistuseks näiteks 25% pensionist maha)
2) heeringarohke laevaliiklus – harjumatult soolane vesi (Urmas degusteeris, ei maitsenud hästi)
3) ülemeelik kuumus
4) riietuskabiinide puudumine

Nimetatud põhjustel leidis vastavast rannarajoonist palju oletatavasti soolaseid tüdrukuid (ka viiekümneseid), kes kuumusega võideldes üha enam riideid rannaliival alastuse vastu vahetasid. Võiks ju mõelda, et üldjoontes positiivne (piirvanuse ületajad välja arvata)?

...

Mingi hetkeni oligi. Aga ma arvan, et umbes 548nda rinnapartii juures muutus asi tüütavaks.

Ilmselt oli järgnev olukord tingitud kuumusest, Hollandi alkoholipoliitikast ja selleks hetkeks kaugele arenenud turistivaenulikkusest, sest ühel õhtul avastasime end oma hubasest korterist, kahevahel kast õlut (soetatud hinnaga 6 eur), põhitegevuseks rallimäng xbox’il. Kuumusega 35’C varjus ei jaksa lõputult ameerika turistide möla kuulata. Ei jaksa isegi pargis õlut juua. Seega otsustasime õhtu kodus oma parimate sõprade seltsis veeta. Tränahirv, parandamatu peoloom, oli mugavalt karjamaale kappama läinud (hommikul väitis, et oli kõige ilusama tüdrukuga koju kapanud).
Miskipärast ei mõjunud aga too kasti pakitud sõpruskond sugugi purjutavalt, sest kui me viimaste pudelitega jutuajamise lõpetanud olime, polnud isegi märkimisväärset und. Tegemist oli elava tõestusega sellest, et alkohol on ülejäänud kehavedelikud täielikult välja vahetanud. Kaua see väeti inimorganism ikka paratamatuga võidelda suudab.

Hea oli, et ekstreemumpunkti Amsterdamis fikseerisime, sest meie järgmises sihtkohas töötu tudeng sääraseid kõrgusi juba naljalt ei püüa.

esmaspäev, juuli 03, 2006

Brüssel

Autosõidu vältel läbi Brüsseli saime teada, et marokolased on kurjad ja neid ei tasu ise otsima minna. Pidavat neil olema isu käekellade, rahakottide ja mp3 pleierite järele. Kange kihk tekkis küll nende imeloomadega lähemalt kohtuda, et (antropoloogilise välitöö rangeid reegleid järgides) säärase huvitava isukuse lähemat põhjust välja selgitada, ent paraku pole tänaseks konkreetseid vastuseid välja pakkuda.

Üpriski ootamatult jõudis kätte hommik, mille vaimuvara ületab kahtlemata oma hämarama suguvenna taibukuse.


Brüsselis on ilus Raekojaplats. Pargid on ka ilusad. Pissiv poiss on poolemeetrine vennike ja mida rohkem odavat (aga head) veini juua, seda vähem oluliseks muutub mõte, et ega kahel vaesel tudengil siin teab-mis-palju teha pole. Lisades kahele tudengile veel ühe (codename magamiskott), saame juba komplitseerituma võrrandi, mille lahendid võivad kohati ootamatuks osutuda.


Oli see nüüd tingitud vähesest osavõtust keskkooli matemaatika rindel või millestki salapärasest, igatahes kaine peaga me seda võrrandit lahendama hakata ei julgenud. Pärast kolme veini ja siiani teadmata kogust õlut (Belgias müüakse õlut ka 0,7 l klaaspudelites), leidsime end Raekojaplatsilt kanadalastega intercultural communication’it harrastamas. Siinkohal kasutati peamiste märksõnadena surematust linateosest Karate kid pärit loosungeid, millele lisandusid temaatilised käe- ja jalažestid. Kui kanadalased olid lõplikult ära hirmutatud („Tead, mis vahe on karate kidil ja Jeesusel? Ei tea, jah? Aga ma näitan.“), võtsime diagonaalis kulgevate jalgade alla kodutee. Kuna ühistransport oli selleks ajaks liiklemise lõpetanud, oli magamiskoti abi taas määrava tähtsusega. Crashisime Brüsseli keskuse ääremail, kus eelnimetatu miskil seminaril osales. Kuigi me seminaril käsitletavaga lähemalt tutvuda ei jõudnud ja madratsikatted olid teadmata põhjustel tehtud kleepuvast kunstnahast, võib õhtut siiski igati õnnestunuks pidada. Tore oli.