Eepiline tõsilugu

Pilved hajusid ja taevas läks valgeks. Mägedelt marssisid alla siilide hordid (siiliasju ajades olid nad ajataju kaotanud ja püüdsid nüüd teistele metsaloomadele järele jõuda). Viimne kui üks šotimaa poeg oli Selleks Päevaks mäe alla tulnud, et oma silm saaks tunnistust ettekuulutusest, mida Vanemad aastasadu olid küünlavalgel ärklitoas vaaginud.

Puhus õrn loodetuul, päike oli vahetult puudutanud oma keskpäevast haripunkti, kui Edinburghi linn vaikusesse mattus. Tundus, et selleks hetkeks katkestas töötsükli ka 97 aastase Archibaldi südamestimulaator, sest muidu nii pakatav punapõsk muutus hetkega kaameks.

Läbi Pühitsetud Värava astusid (aegluubis) siledaks riisutud liivaväljakule atleedid. Naised minestasid.

Avavile päästis valla sfääride muusika, hullunud hordide orgastilised karjed. Minestusest toibuvad naised tõstsid sülelapsed rahvamassist kõrgemale, et ka neile langeks õnnistus.

Lahing oli alanud.

Läbi tõusva tolmu jahtisid tuhanded himurad pilgud maskuliinseid kehasid, mis vastase vastu halastust ei tundnud. Johannes ja Urmas tõusid kordamööda kõrgele väljakut jaotava võrgu kohale, et raiuda pall läbi maakamara pindmiste kihistuste. Teispool väljakut, seal, kuhu himuraid pilke ei jagunud, valitses hirm ja paanika. Ohvrilooma rolli seatud šotlased püüdsid küll kiiruse ja kavalusega surmava palli eest kõrvale põigelda, ent asjatult.

„Estonia, Estonia, we love you, Johannes, Johannes, Urmas, Urmas...“ kaikus üle linna, kui nõrkenud punahabemetele halastas kohtuniku mängu lõpetav vile. Korterikaaslased poolakad jagasid fännidele autogramme ja lubasid end raha eest katsuda, hüüdes vaheldumisi „us eating breakfast with they“, „we living just next room“.

Massirahutuste vältimiseks lahkusime tagauksest.