McMountaineers

Nii nagu poola torujüri pühapäeva peab, otsustasime ka meie, et järjest ei maksa rassida.
Võtsime ametliku puhkepäeva (eelmine oli mitteametlik). CV pataka vahetas kotis välja vana-hea plastmasskahvel ja kingiks saadud uhke sõjardinuga. Fikseerisime aknast horisondi ja asusime teele.

Mingil arusaamatul põhjusel paistis juba teist päeva järjest päike, mistõttu võib einet roheluses, kohaliku kõrgmäestiku vallutamise kõrval-eesmärgiga igati põhjendatuks pidada. Ebaõnnestunud arhitektuurilise välisilmega, ujula funktsiooni kandva hoone juurest, haarasime kaasa ühiku Siimu ja samaväärse koguse Sarah'd.

Siim kuulub igipõliste üliõpilaste vennaskonda. Olles imetlusväärse hulga aastaid õppinud filosoofiat ja semiootikat, otsustas ta välislähetuses sooritada kiirkursused Šoti dialektis. Aga ega siis kiirkursuse korras asja korralikult omandada saa. Siim arvab sama ja ennustab, et viibib Edinburghis veel aastakese. Sarah on muusikateraapiat praktiseeriv tütarlaps, kes hämaratel aegadel Siimule peavarju pakkus, HC vahendusel muidugi.

Seekord ei pidanud midagi ilusaks jooma. Ise olime ilusad, vaatest rääkimata. 2 pudelit veini ja mõned siidrid tõid selle asemel esile mägironija minus, mille kaine mõistuse jäänuk enne kümnekonna meetrist potentsiaalset kukkumist siiski kontrollile allutas.



Kuna kõigest värniku-käese-kiviviske-kaugusel asuv Arthurs Seat oli ülerahvastatud - keegi kaotas metoodilise järjekindlusega vallalise staatust - otsustasime seda järgmisel korral väisata.

Aga vulkaanilist kaljumaastikku hakkan küll ühel paremal päeval Eestisse importima. Värise, Munamägi.