Kes kannatab, see on kauamängiv

„Do you guys actually know that there’s an UK Grand Prix competition in volleyball at Princes Street Gardens,“ küsis meie CVsid uuriv ametnikuhakatis järjekordses job agency’s

Ei teadnud.

Noh, kuna me läheduses olime, ei saanud asja kaemata jätta - juba alates Brüsselist on kohutav vollenälg vaevanud.

20 minuti pärast venitasime Princes Streeti ühes paljudest kauplustest jalga lühikesi pükse. Vestlus turniiri korraldajaga kindlustas meile mõned mängud ja rännak kodusesse Poola Vabariiki varustuse järele oleks võtnud liiga suure ampsu mänguajast. Püksid ostetud, astusime kiirel sammul turniiripaika, mis, noh, ütleme nii, vastas igati ootustele. Otse lossimäe all, suurte tribüünide, muusika ja kommentaatoritega varustatud areen, kus tavaliselt pidavat miskit kontsert-meelelahutus-tegevust viljeletama. Urban beach Grand Prix tarbeks oli aga kohale tassitud eesrindlik kogus liiva koos muu vajalikuga. Sadakond pealtvaatajat uudistasid ka huviga, mida need inimesed seal liiva sees teevad – golf nagu pole, kriketi moodi ka ei paista.

„The UK urban Grand Prix is part of the agreed development programme of the four home nation Volleyball Associations leading to participation at the 2012 Olympic Games.“

Noh, tore küll. Hägusest mälestusest selgub, et ühe korra on see hooaeg rannas käidud – hoolikalt mõõdetud pohmelliga Pirital. Seega oleks vast pisut ebakohane oletada, et me tippvormis oleme. Mänguhimu seevastu topelt.

Esimesed mängud kiusasime harrastajaid, kui me sujuvalt ühe segavõistkonnaga integreerusime. 6 inimest 8X8m platsil on ilmselt liiga palju, nii ei saanud võrkpalliga sõprussuhet vastalustanud mägilased sugugi aru, miks nad pidevalt jalgu jäävad. Kui mõni neist kogemata veel palliga kontakti pidi astuma, oli hämmeldus mõõdetamatu.

Õnneks väsisid harrastajad peale paari mängu ära ja kinnitasid end oletavalt pubis õllekannu külge. Meile tähendas see juba natuke tuttavamat rannavollet.

Pealtvaatajad köeti üles, kui „The Estonian couple John Tualla and Jurmeis Tuumig are challenging the highest-ranked UK female beach volley player and the former captain of the national men’s volleyball team” (nimesid kahjuks ei mäleta). Paaripunktine kaotusseis, mis mängu alguses tekkis, suutmatusest realiseerida 2-3 ilusti välja mängitud rünnakut, säilis terve geimi ja peegeldus otsustavalt ka lõppresultaadis. Napilt, nii napilt pidime meistersportlastele alla vanduma. Vähemalt lubas Jurmeis paar päeva suitsu vahele jätta ja enam mitte kunagi juua – varukopsu meil platsi kõrval polnud, pohmell oli aga kindlalt platsis.

Sedamoodi ei võinud seda asja mitte jätta. Järgmised julged, ablas paar šotlasi, vajutati liiva sisse kärmelt ja korralikult. Nende ausalt välja teenitud kuuest punktist moodustasid neli meie servivead (publik nõudis lakkamatult hüppeltservi, mis hetkel just stabiilsusega ei hiilga).

Pühapäevaks panime vahetult enne finaalmänge paika Exhibition Game’i keski prantsuse või kanada paariga. Selleks ajaks peaksid tribüünid korralikult täidetud olema (no paartuhat punahabet paneb sinna küll istuma), live muusika rütmis kepsutama cheerleaderid (loodame, et imporditud). Oma fännklubi alged on igatahes olemas – pubis kuhu me paar päeva tagasi oma CVd postitasime, tehti pärast mänge välja mahedad pindid õlut.

Ahjaa... Pealekauba sponsoreeriti meid täitsa esindusliku speedo varustusega – püksid ja särgid. Šoti pallurid kinkisid veel lisaks ühed Beach Volleyball Scotland tähiseid kandvad särgid.

Hea on esineda Šotimaal, kus kõige levinumaks sportlikuks ajaviiteks on õllekõrvane noolemäng.