Scotland, my love

Tere tulemast Edinburgh, Šotimaa imetlusväärne keskus!

Pärast ligikaudu 2 nädalat kestnud võõras keeleruumis viibimist, oli lihtsalt uskumatult kodune lugeda seintelt silte, kuulata inimeste vestlust, millest tegelikult ka midagi aru saad. Lausa õnnistusena mõjus ka 25 kraadine temperatuur.

Kuna meie HC hosti tööpäev oli määratud lõppema mitte enne kella 10 õhtul, otsustasime ennast oma pagasiga parkida lähimasse rohelusse, milleks osutus West Princes Street Gardens - parima vaatega park Edinburgh’i lossile. Üldsegi mitte ootamatult, tuli seal mõnus uni, ja nii veetsime oma esimesed tunnid Šotimaal pargis tukkudes. Kui aeg mingiks hetkeks nii kaugel oli, et mõte liigutamisest hakkas piisavalt otstarbekas tunduma, ratsutasime oma (spordi)kottide seljas soovitatud sihtkohta nimega Forest cafe, mis osutus tõeliselt mõnusaks (tasuta wifiga) boheemlaskunstnike kogunemispaigaks. Ma arvan, et foresti võiks interjöörilt paigutada kuskile Maailma, Zavoodi ja mis-koht-see-Tallinnas-oli-kus-Mäetamme-seinamaalingud vahele. Igatahes õhkkond 5+, hinnad kohalikul skaalal igati sõbralikud. Kõigele lisaks nii kaua igatsetud live rock. Mark my words – Forest cafe’s võib meid tulevikus veel palju näha.

Louise’ (kaugele arenenud emainstinktiga anarhistist antropoloogiamagister) saabudes oli õhtuhämarus Edinburgh’i tuled sütitanud. Hetkel, mil me forest’ist lahkusime juhtus ainuvõimalik, siinmail nii tüüpiline, meie jaoks vajalik ja igatsetud... paduvihm!

Üks neist momentidest, kui kõik on olemas. Üks neist momentidest, mis jääb ka üles kirjutamata meelde.