Kodust eemal

Ilu elus ilmestab elus ilu. Seal rohkem kui siin.

Kogu tõde sõpradest

Kui te Urmast nägema juhtute ja ta minu palavat tervitust ei edasta, siis nõudke selgitust. Panin nad Londoni bussi peale, Eestisse pidid väidetavalt jõudma 27. Augusti öösel.

Mõni teist võib nüüd ekslikult arvata, et olen üksi, kurb ja kibestunud. Kaugel sellest. Urmas, otse vastupidi, oli siin kogu linnarahva ära tüüdanud. Keegi teda enam ei tahtnud. Lapsed nutsid, kui ta tänaval mööda kõndis, Tescos hapnes piim, kui Urmas külmleti juurde jõudis. Hea, et lahti sai. Ja nii sain mina uued sõbrad - Ulvis Lätist, Petrovka Poolast, Garuša Poolast, Anuša Poolast, Kiruša Poolast ja Jukka Soomest. Poolakaid on veel kusjuures. Õpetavad kõik mulle poola keelt (lätlane ja Jukka on selle samuti enamuse huvides ära õppinud), annavad süüa ja teevad pai. Õhtuti teevad toa keskele lõkke ja deklameerivad Poola muinasjutte.

Ja mina... mina juba nii kergesti ei alistu. Võtan aga pahtlilabida tugevamalt pihku ja ehitan Edinburghi valmis.

Kohtume Eestis 15. septembril

Keeleõpe edasijõudnutele

Urmas avastas tõhusa meetodi saksa aktsendist vabanemiseks - taasleiab juudi eneses.

40% meelehärmi

Mõtlemisainet tööandjale - ära anna meile vaba päeva, raske on.

„Peaks jalgu raseerima, eile ei raseerinud,“ sõnas Urmas ja võttis tassist mehise lonksu.

Wind of change

Juba kolmandat päeva vaevas Alfredit imelik kihelus vasaku põlve all. "Midagi suurt on tulemas. Viimati tundsin seda neljakümne neljanda paugutamise päevil," mõtles ta endamisi, kui sandaalides rõdule astus.
Veri vemmeldas ta jalutuskepile toetunud kondises kämblas. See polnud teeseldud erutus. „Klounid, nad ei tea, millega mängivad.“

67. deviisi rühmaülemale, Armutu-Alf kutsuti teda omal ajal, polnud mõte surmast võõras.

Flowing Waters’i hooldekodu läänerõdult oli hea ülevaade horisondile, kus hetkel sooritas manöövreid merega ühte sulav päike. Viimased kiired.

„Ilmselt need hiinlased. Jah just, hiinlased. Ega see oli ju ammu teada. Ongi neil seal naised lõplikult otsa saanud ja lähevad Venemaad vallutama,“ mühatas Alfred kui süttisid laternad. Tuhm valgus joonistas kolletunud seintele ebamäärased varjud. Vaikides seisis ta rõdul veel 5 minutit.

Mõistatusi nupukatele

Kes on pildil?

a) Levimuusikaansambli Caater instrumentalist uue muusikavideo filmimisel

b) Durex’i uus kondoom extra safe play

c) Gandalf the gray

Aga nüüd?

a) Terroritööks valmistuv Islami äärmuslane

b) George W Bush

c) Jeesus

Vastused saatke aadressile johannestralla@gmail.com
Õigesti vastanute vahel loositakse 1. septembril välja Philipsi röster

metakeel

U: „Paned kohe 100ga vä?“

J: „Kõigepealt tõmban 60ga, siis lähen kiirelt 120le üle“

U: „Oi raisk, küta, küta.“

Rullnokad õue lastud?

Ei, ei. Men at work selgitamas välja optimaalset liivapaberitihedust robustse, ent tõhusa lihvimismasina tarbeks.

Ärka, massikommunikatsioon

Vaikuse surmas järjekordne vahetatud mainboard, mis seekord ehk viimaseks jääb. Ameerika bränd, ei salli UK keskkonda. Vale õhurõhk või miskit muud, igatahes pärast esimest vaadatud DVD-d ja pisukest kirjutamist, kadusid elumärgid ja taastus koomaseisund.

Logistika, va keeruline teadus, lonkab siinmail kuninglikku puujalga...

„I’m sorry sir, but the necessary parts to fix your laptop were accidentally sent to Glasgow.“

Mängime nii et ärme garantiimängu enam mängi, hakkab ära tüütama.

Elustatud

Lisaks CPU coolerile tärkas elule ka ülejäänud musta karpi peidetud insenertehnoloogiline kehand ja mina sain tagasi virtuaalse kõnetoru. „Just as seen on TV“ kepsutas telefoneeritud hädakisa peale kohale „on site warranty kangelane“, näpus karbid varuosadega.

Mahe hirmuvärin libises üle selja, kui välja tõstetud emaplaadi alt tervitas kodanik Be ja Ma valvsa pilgu all segatud kokteil Vana Tallinnast ja Coca Cola’st. Garantiionus pruunid luited erutust ei tekitanud.

Malbet pilku ja mägedepoeglikku aktsenti mõõtes, adusin võimalust vale ja vassimise läbi lisakasu lõigata (pole, teate, ammu praktiseerinud, igatsen). Seega juhtisin tähelepanu müstilise tekkega* pisikesele mõrale touchpad’i esisel korpuse küljel ja 1-2 dead pixeliga vigurdavat display’d (pixlid, raisad, ilmutavad dünaamilist olemisviisi ja varjavad enamuse ajast oma surnu staatust)**.

Võite arvata, et murekaebed minu patuste lõugade vahelt ületasid hoomamatult tõekünnise (sinna valele poole siis).

Tulemuseks touchpad’i ja esipaneeli vahetus (ametlikult randmetoeks nimetatu) ja lubadus esmaspäeval helistada, et display ja salapäraste zombipixlite probleemiga tegeleda.

*Ei soovita läptopi ja tooli vahelise kokkupõrke tulemusel tekkivat energiavoolu isikliku töövahendiga mõõta. Ka teoreetiline füüsika on huvitav

**Pideva rüselemise ja rassimise tulemusena on ekraanile mõned kriimud tekkinud, millest oleks tore vabaneda