Brüssel

Autosõidu vältel läbi Brüsseli saime teada, et marokolased on kurjad ja neid ei tasu ise otsima minna. Pidavat neil olema isu käekellade, rahakottide ja mp3 pleierite järele. Kange kihk tekkis küll nende imeloomadega lähemalt kohtuda, et (antropoloogilise välitöö rangeid reegleid järgides) säärase huvitava isukuse lähemat põhjust välja selgitada, ent paraku pole tänaseks konkreetseid vastuseid välja pakkuda.

Üpriski ootamatult jõudis kätte hommik, mille vaimuvara ületab kahtlemata oma hämarama suguvenna taibukuse.


Brüsselis on ilus Raekojaplats. Pargid on ka ilusad. Pissiv poiss on poolemeetrine vennike ja mida rohkem odavat (aga head) veini juua, seda vähem oluliseks muutub mõte, et ega kahel vaesel tudengil siin teab-mis-palju teha pole. Lisades kahele tudengile veel ühe (codename magamiskott), saame juba komplitseerituma võrrandi, mille lahendid võivad kohati ootamatuks osutuda.


Oli see nüüd tingitud vähesest osavõtust keskkooli matemaatika rindel või millestki salapärasest, igatahes kaine peaga me seda võrrandit lahendama hakata ei julgenud. Pärast kolme veini ja siiani teadmata kogust õlut (Belgias müüakse õlut ka 0,7 l klaaspudelites), leidsime end Raekojaplatsilt kanadalastega intercultural communication’it harrastamas. Siinkohal kasutati peamiste märksõnadena surematust linateosest Karate kid pärit loosungeid, millele lisandusid temaatilised käe- ja jalažestid. Kui kanadalased olid lõplikult ära hirmutatud („Tead, mis vahe on karate kidil ja Jeesusel? Ei tea, jah? Aga ma näitan.“), võtsime diagonaalis kulgevate jalgade alla kodutee. Kuna ühistransport oli selleks ajaks liiklemise lõpetanud, oli magamiskoti abi taas määrava tähtsusega. Crashisime Brüsseli keskuse ääremail, kus eelnimetatu miskil seminaril osales. Kuigi me seminaril käsitletavaga lähemalt tutvuda ei jõudnud ja madratsikatted olid teadmata põhjustel tehtud kleepuvast kunstnahast, võib õhtut siiski igati õnnestunuks pidada. Tore oli.