Amsterdam

Kokkulepe oli üheselt mõistetav. Meid viiakse mõnda Amsterdami suunduva maantee äärsesse bensiinijaama, kust omade pöialde jõul edasi liigume. Visanud asjad autosse, otsustasime veel enne Belgia plaanipärast hülgamist külastada Euroopa ajaloos määrava tähtsusega Waterloo lahingupaika.

Poleks osanud arvatagi, et ühe võrdlemisi lauge kartulipõllu võib ilma igasuguste abivahenditeta hetkega 200 aasta taguseks sõjatandriks muuta. Siiani ei arva. Ometi elasime põnevusega kaasa igale Napoleoni taktikalisele liigutusele (ja nende vääritimõistmisele temale alluvate ohvitseride poolt). Ühel hetkel tundsin tõepoolest püssirohu hõngu ja arvasin, et saan kohe seljatagant täägiga. Suurimad tänud kõrgesti austatud nimekaimule selle mälestusväärse kogemuse eest.

„Selle autoga algab tõeline sõidurõõm alles alates 160 km/h“

Ja nii möödusid meist järjest bensiinijaamad. Jaamadega võrdelisel kiirusel möödus ka aeg, mis huvitava jutuajamise käigus oli vähemalt meie jaoks tähtsuse minetanud. Ja palju see mõnesaja kilomeetri läbimine ikka Audi A6 quattro ja kiiret sõitu nautiva juhi sujuva koostöö tulemusena aega võtab... Üheselt mõistetav kokkulepe lahenes plaaniväliselt. Kaasa pakitud võileibade ja 6-packi Belgia õllega astusime sellest samast autost maha Amsterdami kesklinna hotelli ees. Suveniiridena kaasas kuldsed NATO lipsunõelad ja multifunktsionaalne Lethermani taskunuga-tööriistakompekt, seisime võrdlemisi sõnatutena maailma vabameelseima linna tsentrumis.

„Hey dude... funny thing is, was just about to jump on the train there, on way to beach. Take the metro to wimbaustraat, then text me, will wait for you“

- Tuli vastuseks meie Amsterdami Hospitality Clubi’st leitud host’ilt, kellele ma sõnade saabudes rongijaamast sõnumi saatsin.

Andrew on omamoodi kultuurifenomen. Temasuguste tegelaste klassifitseerimiseks on kindlasti mingi konkreetne mõiste, mis aga mitte pähe ei turgata. Oma esimese (ilmselt ka viimase) miljoni teenis ta 19 aastaselt, kui lõi tol ajal igati uuendusmeelse ftp client’i Bulletproof FTP. Kuna ta eriline ärimees pole, siis müüs ta mõne aja pärast enda juhitud firma maha (samuti ostetud maja ja hunniku autosid) ja hakkas mööda maailma rändama. Uus-Meremaalt pärit programmeerija on viimased 9 kuud elanud Amsterdamis, enne seda pool aastat kuskil Aasias (vot täpselt ei mäleta), enne seda jumalteabkus. Ja millega Andrew viimased 9 aastat tegelenud on? Mitte millegagi! Erinevate narkootiliste ainete mõju katsetanud. Ühes linnas just nii kaua, kuni on ära tüüdanud. Mõnel inimesel lihtsalt on seda va jaksu rohkem. Andrew on veel selle poolest tore, et kuigi ta väidab, et on tuline mainstream’i vastane, tarbib raudse järjekindlusega microwave-food’i, kuulab träänsi ja püüab igale vähegi naist meenutavale elusolendile püksi pugeda (on seejuures äärmiselt pettunud, kui tema kaks külalist sama ei tee). Aga nagu sõbrannad Avantüristid tsiteerivad "If we do not find anything pleasant, at least we shall find something new". Ja meie tränahirve võib huvitavaks leiuks nimetada küll. Üheks huvipakkuvamaks aspektiks tema juures oli ilmselt läbi kahe korruse ulatuv korter, mida ta hetkel koos kahe jõuliselt kasvava kanepitaimega jagas (ülejäänud kaks elanikku olid kuskil mujal).



Anyway, on our way to the beach we were...


Amsterdami rannast jäävad kindlasti meelde järgmised tegurid:

1) ebaloomulikult palju topless naisinimesi (ma arvan, et bikiinivabadusele peaks siiski teatava piirvanuse kehtestama, mille ületajatel võetakse karistuseks näiteks 25% pensionist maha)
2) heeringarohke laevaliiklus – harjumatult soolane vesi (Urmas degusteeris, ei maitsenud hästi)
3) ülemeelik kuumus
4) riietuskabiinide puudumine

Nimetatud põhjustel leidis vastavast rannarajoonist palju oletatavasti soolaseid tüdrukuid (ka viiekümneseid), kes kuumusega võideldes üha enam riideid rannaliival alastuse vastu vahetasid. Võiks ju mõelda, et üldjoontes positiivne (piirvanuse ületajad välja arvata)?

...

Mingi hetkeni oligi. Aga ma arvan, et umbes 548nda rinnapartii juures muutus asi tüütavaks.

Ilmselt oli järgnev olukord tingitud kuumusest, Hollandi alkoholipoliitikast ja selleks hetkeks kaugele arenenud turistivaenulikkusest, sest ühel õhtul avastasime end oma hubasest korterist, kahevahel kast õlut (soetatud hinnaga 6 eur), põhitegevuseks rallimäng xbox’il. Kuumusega 35’C varjus ei jaksa lõputult ameerika turistide möla kuulata. Ei jaksa isegi pargis õlut juua. Seega otsustasime õhtu kodus oma parimate sõprade seltsis veeta. Tränahirv, parandamatu peoloom, oli mugavalt karjamaale kappama läinud (hommikul väitis, et oli kõige ilusama tüdrukuga koju kapanud).
Miskipärast ei mõjunud aga too kasti pakitud sõpruskond sugugi purjutavalt, sest kui me viimaste pudelitega jutuajamise lõpetanud olime, polnud isegi märkimisväärset und. Tegemist oli elava tõestusega sellest, et alkohol on ülejäänud kehavedelikud täielikult välja vahetanud. Kaua see väeti inimorganism ikka paratamatuga võidelda suudab.

Hea oli, et ekstreemumpunkti Amsterdamis fikseerisime, sest meie järgmises sihtkohas töötu tudeng sääraseid kõrgusi juba naljalt ei püüa.