Uus hooaeg

Kui hommikune päike mitteoleva kardina vahelt oma valgustava paitusega liigtüütavaks muutus, olime sunnitud oma vaevatud kered vertikaali vedama, et jätkuda saaks järgmine episood tõsielulisest draamasarjast „Tööd ja katust“. Szymon (inglisepäraselt lihtsalt Simon), kelle me Forestist kinni püüdsime, oli juba aplalt valmis oma päristöö kallale tormama (Scotish Whisky Heritage nimelise toitlustusasutuse vormiriides nõudepesija) ja nii tatsasime õige pea pooluniste (mina olin pool, Urmas unine), ent rõõmsatena linna poole. Väljendit „linna poole“ tuleb tegelikult pisut selgitada, sest meie öömaja asukohaks oli Leith, rannikuäärne ala, mis jääb südalinnast ca 3 km kaugusele.

Hommikusöögiks nimetasime Lidl’ist ostetud pastasalati (makaron tomatis, arusaamatul põhjusel hapu üldmaitsega) ja saianätaka. Kuna tulemusetu tööotsing hakkas meid peaaegu kurvaks muutma, otsustasime olukorda desinfitseerida siidriga, mida siinses kaubandusvõrgus levitatakse 2 liitristes kanistrites, 5,3% ja 7,5% alkoholilisandiga.

Vilunud veteransportlastena teadsime, et õnnestunud treeningtsükli täisväärtuslik osa on korralik soojendus, seega võtsime söögikõrvaseks lahjema märjukese.

„Üks oli konn, kes kargas hüljest, kukerpallitas kurekellaga karukellaks,“ ütles peale väikest mõttepausi Urmas a.k.a U [juu] ja me lahkusime Medows’ist, et istuda mõneks ajaks Forestisse, kus meie suureks rõõmuks vooliti kitarrist ja vokaalist välja mahe muusikapala. Kohe mitu korda järjest, iga korraga üha ilmekamalt.

Ja siis see juhtus. Helises telefon. Ühelpool toru, igati loogiline ju, olin mina, teiselpool Szymon.

S: „Guys, You still need a place to live?“

J: „That would be of certain use, yes“

S: „Well, the spare room at our place is yours then.“

Automaagiliselt lahustus meie kodutuseisus. Lahustus siidri (hülgasime õppevahendi, krabasime kangema), säästuõlle Tennent’si ja the one and only, kotipõhjas laagerdunud Vana Tallinnaga.

Algas etapp „Elu Poola Vabariigis“