Eksperiment

Võtke padušotlasest manager. Asetage ta Edinburghi südalinnas asuvasse ööklubisse, kus mängib kõrvulukustavalt mahe indie. Lisage ringi sagivaid klienditeenindajaid, paar-kolm töötut poolakat... diivanile istuma pange Johannes, kes riukalike valede toel täidab job application’it, püüdes meelde tuletada, mis jama ta oma CV-sse kirjutas, mida manager parasjagu näpuvahel hoiab.

Hakkab juba mingi pilt tekkima?

Pilt oli tegelikult ilus. Lõpuks sai kõik tähtsam pingutatult halva käekirjaga mitmetähenduslikult paberile kritseldatud ja alata võis tööintervjuu.

Kui esimese raundi võitis kindlalt šotlane, siis juba teises raundis domineeris Johannes. Esimese vea tegi šotlane, kui ta palus mul endast rääkida („kõrge kvalifikatsiooniga baari/restoranitöötajana“ on mul nii mõndagi öelda). Teise vea siis, kui ta õigel hetkel ei takistanud jutuvoogu jõudmast ülikooliõpingute, semiootika pärusmaale.

Intervjuu kulges praktikas selliselt, et erinevate mürafaktorite efektiivse koostoime tulemusel sain mina mägilasest manageri jutust aru umbes 40% ulatuses (valdavalt püüdsin dekodeerida üldist emotsiooni ja žeste), manager loodetavasti minu jutust pisut rohkem, sest kui semiootika osa välja arvata (paratamatu kadu, ükskõik, mis keeles rääkida), muutub mu šoti aktsent iga päevaga ilmekamaks

„So, do you have any questions?“
„Could you repeat the crap you just told me in English?

Poleks vist kasulik olnud.

„When do I start“ kõlas paremini, mille peale naeratusega vastati, et lähipäevadel võetakse minuga ühendust ja täpsustatakse esimese tööpäeva aeg. Nii palju sain veel aru, et peaksin mustad kingad muretsema. Lootkem siis parimat.