Rakvere viimane päev

Pühapäeva hommikud on alati erilised. Mõnel pool manatakse lauale pannkoogivirn, mõnel teisel pool hoitakse raha ja ajurakke kokku. Meie pohmas pasunad (registered trademark) puhusid sedapuhku mažoorseid etüüde, kui säästupoliitilise alatooniga konsumeeriti pooliskane siider per lärvä. Vere osahulk kehavedelike konsistentsis oli madal, sularaha hulk manivaldiraudade vahel närune. Lauskarske hommik oleks aga kirja läinud järjepidevuse rikkumisena.

Õhus oli tunda mõneti kurblikku meeleolu, festivali orgaaniline kehand väänles fataalsetes krampides. Olgem ausad, kauaks ka meil seda jaksu veel jagunud oleks. Urmase kaame ilme pinnalt võis välja lugeda ilmekat unesoovi, Pets hakkas unustama petsinaeratust. Mis minusse puutub, siis tundsin, et tuunikalasaiade jaoks kulutatud rahale poleks paslik täiendavat lisada.

Seal ma siis istusin, nina norgus, häbenemist vääriv tuunikalasai hambus, etenduse alguseni jäävat aega surmates. Nüüd peaks vist etendusest rääkima? Vene keeles oli. Ilmselt oli päris hea, sest Andrus Vaarik muheles selja taga rohkem kui kristlikele tavadele kohane. Peale 10 minutit ja 7 sõnast arusaamist saatsin Petsile paljutähendusliku, ent üheselt interpreteeritava pilgu ja me lahkusime sinna, kus prožektorivalgus Vaarik-marju ei küpsetanud.

Päikesepaiste tõi tühirandlikku õndsust, kauneid mälestusi möödunud päevast. Meeleolu ülendasid 4 ühikut, plastikkausis serveeritud, rammusa koorega seljankat (pohmas pasuna peale) ja hägune aimdus rullbiskviidist.

Järgnev on üleülestähendus filmisaalist, mis eelnes vahetult tudengifilmidele "Rekord" ja "Tuul" (viimast soovitan filmi -ja kirjandushuvilistel tingimata vaadata).

Urmas: "Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?"
Johannes: "Tõenäoliselt Kalevi-Kull. Teine eelistus oleks vast Tõnu-Luik."

Festivali lõputseremoonia oli väga professionaalne. Üleüldse pole korraldusele vist midagi ette heita. Jätsid nad ju isegi patustanud Petsi alles. Vaevalt, et keegi vahepeal oli võsa raiunud, kolhoose lammutanud või linnasid liigutanud... möödus igatahes ootuspärasest napim aeg, kui avastasime end armsast kodulinnast. Tunne oli lõunaeestiselt soe, tudengisõbralikult mahe. Laskmata end segada Meelisest, Pohhist ja sumedast magamatusest, tankisime end kofeiinsete vedelikega Be juures. Be, tõhus perekokk, resideerus märkimist vääriva osa nädalavahetusest minu ja Urmase ühises kodus. Nõud pesi ära. Paraku motiveerituna süümepiinast. Kodust leidsime sulanud käepidemega pannikaane. Käepide meenutas kujult Austraaliat.

Rakvere 2. päev

Raske on vastata küsimusele, mida ma unes nägin, sest unefaas vältas pisut alla kahe tunni. Selle ajaga jõuab ära näha vaid kõige sürrimad ja katkendlikumad lõigud reaalsuse moonutustest, mis kindlasti meelde ei jää.

Hommikuse põhiroana manustasime 1,5 l gini. Selleks ajaks kui Pets kohale suubus, oli käsil magusroog siider. See kanistris serveeritav. Tunnistan, et meil puudus selliseks teguviisiks igasugune põhjendus. Eilsest olime me veel piisavalt purjus, pohmelliohu oleks seljatanud ka vähema abil. Oli siis nüüd tegu sportliku hasardi, Rakvere alkoholismi soodustava melu või meile tundmatute jõududega, jääb saladuseks. Igatahes olime rõõmsad. Unustades lühildaseks kujunenud unetsükli ja asjatult läbi põletatud hormoonid (keegi ei tahtnud püsisuhet), astusime, täis kultuuritarbimislikku erksust, Rakvere Teatri poole. Teekond oli pikk ja vaevaline. Dionüüsia ja tuunikalasaiad (vaieldamatult parimad, millega minu maitsesagarad siiani kokku puutunud) seljatatud, andsime end teatri ja filmirahva hoolitsusse. Seda, mida film kohati mõõdukalt, kohati vägagi külluslikult pakkus, jäi teatripoolel vähemalt minu jaoks vajaka. Ebakaine pilgu ebaadekvaatsust arvesse võttes, võin oma malbe kriitika eelkõige truppide juhendajatele/lavastajatele suunata, kes juba eos igasuguse kunstilise elamuse võimalikkuse nullisid. Vaat, kui tegemist on keskmise Kapakohila (kohalikel mitte pahandada) külakooliga, kelle, julgen pakkuda, esmaste eesmärkide hulka ei kuulu lavakaga konkureerimine, võiks natuke mõelda tekstivaliku peale, mida järama hakata. No ei vedanud välja, need keda mina nägin vähemalt mitte. Siinkohal pean siiski märkima, et ei näinud kaugeltki kõiki etendusi (vahest ainult pooli), seega ei pretendeeri kriitika mingile üldise taseme määratlemisele, vaid kõneleb üksnes piiratud subjektiivsest muljest.

Vahepeal sõime lõunat. 2 liitrit õlut, 1,5 liitrit siidrit. Tarvas vaatas küll pisut etteheitva pilguga, ent me ei lasknud end sellest häirida.

Kuna möla on jälle kole pikaks veninud, siis teen lühidalt. Õhtul seinale näidatud "Tühirand" oli see, mis kõike seda koletut ballasti õigustas, festivali üldmulje minu jaoks taevasse tõstis. Aasta filmielamus. Ehk sellest kunagi edaspidi veel...

Kuna antud teksti diskursiivne positsioon on siiski selgelt ühe külje peale ja rängalt külili kallutatud, jätkaks kehtestatud rütmis. Õhtusöögiks konsumeerisime 4 liitrit õlut, tuttava pudeli brändit ja coca-cola.

Õhtuse muusikaelamuse kindlustas Rebecca ja Ska Factor, mis oli tõesti hea. No ausalt!
Minu jaoks kustusid tuled umbes 5 paiku. Urmas oli seevastu väsimatu. Küsimusele, mida sa öö läbi tegid, tuli vastuseks ühene: "Sellest me räägime bussis, mitte enne."

Rakvere 1. päev

Mis seal salata, ihaldan ka mina populaarsust. Sajad lugejad, kes kõik ärksalt minu tegemistel silma peal hoiavad... minul neid lihtsalt ei ole. Küll aga on need näiteks Rein Purpuri blogil "Napsusõbra hala ja lalin". Populaarsuse võitmiseks on teadupärast ennegi eneseohverduslikke tegusid tehtud. Paatoslikku kampaaniasse kaasasin sedapuhku Urmase ja Petsi.

Sihtpunkt: Rakvere
Sündmus: Filmi ja teatrifestival

Enne teeleasumist tuli soetada matkavarustus. Sisenesime kaubamajja, kust haarasime otsustavalt kaasa pudeli odavat brändit ja coca-cola. Eelnevalt soetatud õlu oli spetsiifiliste rihmade ja konksudega turvaliselt matkakoti külge kinnitatud.

Tunne-Eestit reisi käigus tutvusime kodumaa vaatamisväärsustega. Oli ilus. Vasakule-Paremale kolhoosivaatluse seljatas siiski vaatlus vaimuavarustesse, mis leidis verbaalse väljundi arutlustega eksistentsialismist (Urmasega ei ole teiselaadne filosoofiline arutelu võimalik - eksistentsialism turgatab paratamatult sisse) , subkultuurilisest mitmekesisusest, rock'n'rollist kui perifeersest lisaväärtusest, mis on meedia poolt üleekspluateeritud. Lisaks vaatlesime ka elustiili- ja ideoloogiaproblemaatikat (teemal: kas mustaks lakitud küüte kandja eristub kuidagi roosaks lakitud küünte kandjast) ning ... pudelipõhja. Pudelipõhja seepärast, et meile mõistmatul kombel oli brändi otsa saanud. Säärane ootamatu asjade käik tekitas omamoodi rahulolematust, millele leidsime olevat vaid ühe adekvaatse lahenduse.

Puudulikku reisivarustust kohendasime sumedas Rakveres. Sedapuhku olime ettenägelikud ja rõhusime atribuutika kestvusele. 1 liiter viina, 3 liitrit mahla, 3 liitrit õlut.
Kuigi põhivarustusega ei saa koonerada, peab ometi reisima kergelt. Seetõttu olin erinevalt Urmasest ja Petsist ülalmainitud atribuutika kandevõime suurendamise huvides koju jätnud magamisabivahendid. Kuna aga väsimus võib ootamatult maha niita ka kõige teotahtelisema jüngri, peab võimalus öiseks puhkuseks siiski kättesaadav olema. Magamiskott tuli hankida kohapealt. Teatrisse jõudes veetsime 5 minutit organisatoorse tiimiga juttu vestes. Järgmisel teadvustatud hetkel ootasime kui kolm põrsakest kulunud puumaja ees minu magamiskotti.

Ei möödunud kaua ka sellest, kui ennast olid Rakvere Reaalgümnaasiumi võimla põrandale lahti rullinud viis leegionäri. Kaks neist joodi üpris kiiresti ära. Petsi kaotasime esimesena silmist. Vilksamisi nägime teda siin-seal õhinal vestlemas (petsinaeratus näol, petsipilk silmis). Hommikul peakorraldajaga kohtudes tehti talle üheselt mõistetavaks, et kui selline asi veel korduma peaks, antakse meile kolmele linnakeeld. Mida siis Pets tegi? Ei tea seda mina ega Urmas. Ei tea seda ka Pets ning korraldaja käest ei sobinud kah küsima minna.

Treenituma maksaga noormehed siiski ühtteist mäletavad. Rutiinsel külastusel poiste ja tüdrukute ühisesse tualetti, hakkasime ilma igasuguse põhjenduseta anglomannide keeli sõimlema. Tormakas vestlus arenes spontaanseks rollimänguks, milles Urmas esindas positsiooni "lad from Manchester", mina aga " mate from Glasgow". Inglise poissmehed ei saanud nähtavasti kuigi hästi läbi ja vesisest tseremooniast sai 20 minutit väldanud ekstravertide diskussioon teemal: Oasis vs Franz Ferdinand jms. Vähemalt väike Narva poiss jäi veendunult uskuma. Hommikul paluti GB esindajatelt autogramme.

Kindlasti juhtus vahepealsete tundide jooksul veel mitmeid teisi märkimist väärivaid asju, ent ühel või sellel samal põhjusel me neid ei mäleta. Kainenemisfaas tõi aga kurbust.

Peale 5 minutilist eesmärgitut vestlust neopubertetum vastassooesindajaga lajatati Urmase pohmas pasunasse karm tõde: "Mul on oma poiss, ma ei saa sinuga püsisuhet luua." Mina olin üllatunud, Pets oli üllatunud, god knows, Urmas oli üllatunud. Tõenäoliselt oleme vanaks jäänud, ei püsi enam koolinoorte rütmides.

Kell oli vist 6 kui tuled kustutati.

Kuidas muuta meie ideed selgeks

/.../ metafüüsika on rohkem uudishimu äratav kui kasutoov ainevaldkond, mille tundmise mõte on umbes samasugune nagu veealuse kari teadmine - aidata temast eemale hoida /.../ - C. S. Peirce (Akadeemia 1997, N 8)

Üldiselt mulle meeldib koolkondadevaheline veepealetõmbamine. Tuleb pragmatist Peirce ja laseb lahinaga sinna, kuhu nii mõnedki suured mõtlejad (Kant, Hume, Heidegger jt.) enne ja pärast teda oma vedela panuse on poetanud.

Kui metafüüsika võimalik kasutegur on üheselt määratletud, pöörame pilgu Peirce' enda mõttealustele ja leiame sealt ... näed siis ... metafüüsika - pisut kohitsetud, lihvitud ja lapitud kujul.

Järgmine semester mind Tartust ei leia. Lüneburg või Berliin?!