Orav on rääkinud

Kodututel ei ole Šotimaal lihtne. Öösel vajub kohaliku termomeetri skaalanäit põmaki põhja, kordamööda ja korraga sajab vihma ning udutab. Noh, põhimõtteliselt sama ilm, mis päeval, ainult pime on ja pisut veel jahedam.

Kogenud rännumeestena olime rasketeks tingimusteks enam kui valmis. Seljas kaks dressipluusi, kotis mobiililaadija (koos kohaliku üleminekuga) ja plastmasskahvlid. Läptop oli ka. Saatsin laiali vähemalt 100 vot-just-sellist-meili-nagu-eelmises-postis hospitality clubi, couch surfingu ja global freeloaderite kaudu. Isegi vastati. 4 inimest täpsemalt, kõik ilusate põhjendustega, miks nad meid külla kutsuda ei saa.

Kella 23 paiku kui Foresti uksele tabalukk riputati ja meie valmistusime ürgsete jõududega võtlusse astuma (ilmekamad eksemplarid kohalikust naiskodanikust, teate, meenutavad hoolikalt mõõdetud kokteili hüäänist, kaamelist ja jääkarust), leidis olukord pisut ootamatu lahenduse.

Vabandage, ei oska siinkohal öelda, mitmes intsident see "pisut ootamatu lahenduse" rubriigis on - viimasel ajal neid kuidagi palju ette tulnud.

Igatahes, alustan vestlust ühe Forestis "töötava" vabatahtlikuga, mainin ka möödaminnes, et me oleme "more or less homeless". Nädal aega telgis elanud poolakas on ürgjõudega pidanud palju rinda pistma (palju see telk ikka kaitset pakub) ja nii kutsub vennasvabariigi aatekaaslane meid lahkelt enda katuse alla.

Paistab, et pargivahi amet jääb esialgu proovimata.

Forestis keetsime suure kannu teed, pühkisime ära põrandad ja veetsime alles jäänud seltskonnaga mõnusalt aega. Hiljem jalutasime oma uude ööbimispaika, kus meile eraldati madrats ja diivan.


Isiklikult arvan, et kaitsepühakud on lühinägelikud ja ajasid mind mõne reeglipäraselt palvetava hinduga segamini.