Kogu tõde sõpradest
Kui te Urmast nägema juhtute ja ta minu palavat tervitust ei edasta, siis nõudke selgitust. Panin nad Londoni bussi peale, Eestisse pidid väidetavalt jõudma 27. Augusti öösel.
Mõni teist võib nüüd ekslikult arvata, et olen üksi, kurb ja kibestunud. Kaugel sellest. Urmas, otse vastupidi, oli siin kogu linnarahva ära tüüdanud. Keegi teda enam ei tahtnud. Lapsed nutsid, kui ta tänaval mööda kõndis, Tescos hapnes piim, kui Urmas külmleti juurde jõudis. Hea, et lahti sai. Ja nii sain mina uued sõbrad - Ulvis Lätist, Petrovka Poolast, Garuša Poolast, Anuša Poolast, Kiruša Poolast ja Jukka Soomest. Poolakaid on veel kusjuures. Õpetavad kõik mulle poola keelt (lätlane ja Jukka on selle samuti enamuse huvides ära õppinud), annavad süüa ja teevad pai. Õhtuti teevad toa keskele lõkke ja deklameerivad Poola muinasjutte.
Ja mina... mina juba nii kergesti ei alistu. Võtan aga pahtlilabida tugevamalt pihku ja ehitan Edinburghi valmis.
Kohtume Eestis 15. septembril
posted by Johannes @ 8/29/2006 07:47:00 PM
3 Comments:
Sa ära parem enam Tartusse oma "jalga" tõsta. Sest siin valitsevad juba teised, aadliseisusesse kuuluvad Ülemjalad, kes turistidel "jalavarju" juba madala hinnaga ei paku. Siit ka moraal, nimeta seda või anaaliks. On alati tervislik Tartusse tulles kõik naelsterlingud kaasa haarata, sest kunagi ei tea millal tallalakkujate rügement struktureeritud ja kõrge moraaliga jalaväekompaniiks metaforiseerub PUNKT
Ah jaa.....Ja kõik raha ära varastab HÜÜUMÄRK
Urmas, tähendab, kui ikka nii kange tahtmine suuri sõnu teha, peaks ka julgust jaguma oma nimi sinna alla taguda (kasvõi jalaga, kuigi klaviatuuri nimel soovitan teisi vahendeid kasutada). Igasugused anonüümsed mõtteavaldused tallan ühemõtteliselt jalge alla (kahe jalaga korraga). Ja üldse... see alajäsemehuumor on end ammu ammendanud - mina veel võin, jalg on sees, värvi sees. Tulen Tartusse, tead küll, mis näos ära käib.
Postita kommentaar
<< Home