Wind of change

Juba kolmandat päeva vaevas Alfredit imelik kihelus vasaku põlve all. "Midagi suurt on tulemas. Viimati tundsin seda neljakümne neljanda paugutamise päevil," mõtles ta endamisi, kui sandaalides rõdule astus.
Veri vemmeldas ta jalutuskepile toetunud kondises kämblas. See polnud teeseldud erutus. „Klounid, nad ei tea, millega mängivad.“

67. deviisi rühmaülemale, Armutu-Alf kutsuti teda omal ajal, polnud mõte surmast võõras.

Flowing Waters’i hooldekodu läänerõdult oli hea ülevaade horisondile, kus hetkel sooritas manöövreid merega ühte sulav päike. Viimased kiired.

„Ilmselt need hiinlased. Jah just, hiinlased. Ega see oli ju ammu teada. Ongi neil seal naised lõplikult otsa saanud ja lähevad Venemaad vallutama,“ mühatas Alfred kui süttisid laternad. Tuhm valgus joonistas kolletunud seintele ebamäärased varjud. Vaikides seisis ta rõdul veel 5 minutit.