Give me a milk... from a dirty glas

On mõned asjad, mis ei peaks peale kolme päevast treeningtsüklit alkohoolsete jookidega juhtuma.
Õigupoolest on tõik, mis mõneti ajendas mind ka viimaks blogijate kildkonda astuma, küll sedalaadi, et ei vääri õigustatud eksistentsi üheski olukorras. Ja ometi ta juhtus, täiesti päriselt.

Senini olen pedagoogilise pilguga saatnud kõiki neid, kes õnnetul kombel on oma rüperaali kokteiliklaasina kasutanud. Esmaspäeva hommikul vaatasin, juukseklamber käes, pikalt peeglisse.

Tänu vatitikkudele, küünelakieemaldajale ja juukseklambrile (loetletud vahendite, ja ei millegi muuga dekonstrueerisin T41) kirjutan ma maheda pohmelliga seda täiesti mõttetut posti. Sest jah... peale mõningat loputustööd töötas kõik vanaviisi edasi.
Järgmiseks avaldan siin oodi IBM'ile ja tätoveerin vastavad initsiaalid reie siseküljele, sest on ikka f*king kvaliteetne toode.

Läbi sellise prisma vaatab sellele üks kohalviibinu, rändurberit.