Režiimivahetus

Tegelikult toimus see juba ammu. Otsigem see ammu üles.
Nii. Kuupäev on 19. juuni, Outlook Expressist läheb teele viimane eksamitöö ja samal ajal avaneb automaagilisel kombel pruunikas klaaspudel sildiga, mida tahtmatu reklaamsõnumi edastamise huvides ei saa hetkel nimetada. Sess sai läbi. Ei olnud kerge. Käed mäletavad siiani varahommikust vibratsiooni, maitsesagarad siiani kulunud kohvi, mis seda tekitas. Ja kõike seda oli palju, liiga pikka aega järjest. Ent jätkem see hala ja liikugem asisemate päevakorrapunktide juurde.

Hüppame näiteks kuupäevani 24. juuni. Seljatatud mõni loetud tund und, tuleb kokku kraapida see, mis eelmisest õhtust elusana väljunud. Nurgast leian Petsi, diivanilt naeratab vastu Allan. Seda, kust, kellega ja kuidas ma Urmase leidsin ei hakka noorte lugejate lapsepõlve idealismi säilitamiseks nimetama. Järjepanu sõidutasin Age ja Lilli rongi peale ja avasin hommikuse õlle.

Pohmell oli karune.

Mälestuse järjepidevus on taas katkendlik, kuid tõenäoliselt pakkisin asjad ja istusin auto peale, sest järgmine selgem moment oli Ülemiste kaubanduskeskuses, kust ostsin 8 pakki patareisid ja ühe paki kondoome.

Klienditeenindaja oli samuti hämmingus. Püüdsin küll selgitada, et reisida tuleb turvalise energiavaruga - kunagi ei tea, kes vägistama võib tulla - ent tulutult (õigupoolest jäi too loogika ka minule hoomamatuks).

Lennujaama tollitöötaja pööras pea luugi august eemale, kui oma naeratavat nägu sealt sisse püüdsin toppida ja lasi mu kiiresti paremini õhutatud ruumi.
Järgnev kuulub juba aerodünaamika ja füüsika raskesti mõistetavasse valdkonda, ent ühel hetkel seisime, pohmas pasunad (registered trademark) naeratamas peas Berliini kesklinnas Unter den Lindenil. Kodust kaasa võetud õlu muutus äkiliselt eksootiliseks importjoogiks, mille suure uhkusega konsumeerisime. Oli hea.

Hospitality Club'ist leitud tütarlaps oli pruun ja tore. Andis meile oma korteri võtmed (lubaduse vastu, et me ta antibeebipille ära ei varasta - don't ask) ja tegi maailma parimat kolmekomponentilist pastarooga.

Kerge sammuga astusime poodi ja ostsime vähem kui 3 euro eest six-packi kohalikku õlut.
Berliin on armastusväärne! Armastusväärne isegi nende miljonite jalgpallifännidega, kes linna selleks ajaks enda valdusesse olid võtnud.

Oma ajutisse koju jõudsime umbes kella 1 paiku öösel ja vajusime pikemalt mõtlemata endile eraldatud madratsile.

Õnneks registreeris Urmas hommikul endast paremal mingi veidra füsioloogilise toimingu ja äratas mu poolnokkivast unest. Vastasel juhul oleksime lihtsalt sisse maganud ja oma suurepärase ja minutipealtpaikapandud rongigraafiku lootusetult sassi ajanud.

Meid ootas ees Saksamaa läbistamine raudtee vahendusel. Esimene Regional Express pidi väljuma paar minutit pärast kaheksat Berlin Hbf'st, kuhu me ka edukalt jõudsime (mitte planeeritud teed pidi muidugi). Erinevate muutujate planeerimatu kombinatsiooni tagajärjel jäime aga järgmisest rongist maha, mis pidi väljuma Magdeburg Hbf'st. Seega olime ühe laksuga tund aega oma graafikust maas ja ei omanud õrnematki aimu, kas järgmistest linnadest ka kuidagi edasi saame. 700 kilomeetrit ja mitu õlut sujuvalt vahele jättes, võib öelda, et jõudsime siiski imekombel õigeks ajaks Aachenisse, kust väljus meie õhtune liiklusvahend (lennuk, limusiin, tontteabmis rööbassõiduk) Brüsselisse. Kiirelt ja sujuvalt, maheda muusika ja istmetesse monteeritud mini-telekate meelt lahutavas atmosfääris liikusid kaks rändurihakatist Brüsseli suunas, omamata vähimatki aimdust, mis neid seal ees ootab. Möödunud oli 15 tundi rongisõitu.