Rakvere 1. päev

Mis seal salata, ihaldan ka mina populaarsust. Sajad lugejad, kes kõik ärksalt minu tegemistel silma peal hoiavad... minul neid lihtsalt ei ole. Küll aga on need näiteks Rein Purpuri blogil "Napsusõbra hala ja lalin". Populaarsuse võitmiseks on teadupärast ennegi eneseohverduslikke tegusid tehtud. Paatoslikku kampaaniasse kaasasin sedapuhku Urmase ja Petsi.

Sihtpunkt: Rakvere
Sündmus: Filmi ja teatrifestival

Enne teeleasumist tuli soetada matkavarustus. Sisenesime kaubamajja, kust haarasime otsustavalt kaasa pudeli odavat brändit ja coca-cola. Eelnevalt soetatud õlu oli spetsiifiliste rihmade ja konksudega turvaliselt matkakoti külge kinnitatud.

Tunne-Eestit reisi käigus tutvusime kodumaa vaatamisväärsustega. Oli ilus. Vasakule-Paremale kolhoosivaatluse seljatas siiski vaatlus vaimuavarustesse, mis leidis verbaalse väljundi arutlustega eksistentsialismist (Urmasega ei ole teiselaadne filosoofiline arutelu võimalik - eksistentsialism turgatab paratamatult sisse) , subkultuurilisest mitmekesisusest, rock'n'rollist kui perifeersest lisaväärtusest, mis on meedia poolt üleekspluateeritud. Lisaks vaatlesime ka elustiili- ja ideoloogiaproblemaatikat (teemal: kas mustaks lakitud küüte kandja eristub kuidagi roosaks lakitud küünte kandjast) ning ... pudelipõhja. Pudelipõhja seepärast, et meile mõistmatul kombel oli brändi otsa saanud. Säärane ootamatu asjade käik tekitas omamoodi rahulolematust, millele leidsime olevat vaid ühe adekvaatse lahenduse.

Puudulikku reisivarustust kohendasime sumedas Rakveres. Sedapuhku olime ettenägelikud ja rõhusime atribuutika kestvusele. 1 liiter viina, 3 liitrit mahla, 3 liitrit õlut.
Kuigi põhivarustusega ei saa koonerada, peab ometi reisima kergelt. Seetõttu olin erinevalt Urmasest ja Petsist ülalmainitud atribuutika kandevõime suurendamise huvides koju jätnud magamisabivahendid. Kuna aga väsimus võib ootamatult maha niita ka kõige teotahtelisema jüngri, peab võimalus öiseks puhkuseks siiski kättesaadav olema. Magamiskott tuli hankida kohapealt. Teatrisse jõudes veetsime 5 minutit organisatoorse tiimiga juttu vestes. Järgmisel teadvustatud hetkel ootasime kui kolm põrsakest kulunud puumaja ees minu magamiskotti.

Ei möödunud kaua ka sellest, kui ennast olid Rakvere Reaalgümnaasiumi võimla põrandale lahti rullinud viis leegionäri. Kaks neist joodi üpris kiiresti ära. Petsi kaotasime esimesena silmist. Vilksamisi nägime teda siin-seal õhinal vestlemas (petsinaeratus näol, petsipilk silmis). Hommikul peakorraldajaga kohtudes tehti talle üheselt mõistetavaks, et kui selline asi veel korduma peaks, antakse meile kolmele linnakeeld. Mida siis Pets tegi? Ei tea seda mina ega Urmas. Ei tea seda ka Pets ning korraldaja käest ei sobinud kah küsima minna.

Treenituma maksaga noormehed siiski ühtteist mäletavad. Rutiinsel külastusel poiste ja tüdrukute ühisesse tualetti, hakkasime ilma igasuguse põhjenduseta anglomannide keeli sõimlema. Tormakas vestlus arenes spontaanseks rollimänguks, milles Urmas esindas positsiooni "lad from Manchester", mina aga " mate from Glasgow". Inglise poissmehed ei saanud nähtavasti kuigi hästi läbi ja vesisest tseremooniast sai 20 minutit väldanud ekstravertide diskussioon teemal: Oasis vs Franz Ferdinand jms. Vähemalt väike Narva poiss jäi veendunult uskuma. Hommikul paluti GB esindajatelt autogramme.

Kindlasti juhtus vahepealsete tundide jooksul veel mitmeid teisi märkimist väärivaid asju, ent ühel või sellel samal põhjusel me neid ei mäleta. Kainenemisfaas tõi aga kurbust.

Peale 5 minutilist eesmärgitut vestlust neopubertetum vastassooesindajaga lajatati Urmase pohmas pasunasse karm tõde: "Mul on oma poiss, ma ei saa sinuga püsisuhet luua." Mina olin üllatunud, Pets oli üllatunud, god knows, Urmas oli üllatunud. Tõenäoliselt oleme vanaks jäänud, ei püsi enam koolinoorte rütmides.

Kell oli vist 6 kui tuled kustutati.