Rakvere viimane päev

Pühapäeva hommikud on alati erilised. Mõnel pool manatakse lauale pannkoogivirn, mõnel teisel pool hoitakse raha ja ajurakke kokku. Meie pohmas pasunad (registered trademark) puhusid sedapuhku mažoorseid etüüde, kui säästupoliitilise alatooniga konsumeeriti pooliskane siider per lärvä. Vere osahulk kehavedelike konsistentsis oli madal, sularaha hulk manivaldiraudade vahel närune. Lauskarske hommik oleks aga kirja läinud järjepidevuse rikkumisena.

Õhus oli tunda mõneti kurblikku meeleolu, festivali orgaaniline kehand väänles fataalsetes krampides. Olgem ausad, kauaks ka meil seda jaksu veel jagunud oleks. Urmase kaame ilme pinnalt võis välja lugeda ilmekat unesoovi, Pets hakkas unustama petsinaeratust. Mis minusse puutub, siis tundsin, et tuunikalasaiade jaoks kulutatud rahale poleks paslik täiendavat lisada.

Seal ma siis istusin, nina norgus, häbenemist vääriv tuunikalasai hambus, etenduse alguseni jäävat aega surmates. Nüüd peaks vist etendusest rääkima? Vene keeles oli. Ilmselt oli päris hea, sest Andrus Vaarik muheles selja taga rohkem kui kristlikele tavadele kohane. Peale 10 minutit ja 7 sõnast arusaamist saatsin Petsile paljutähendusliku, ent üheselt interpreteeritava pilgu ja me lahkusime sinna, kus prožektorivalgus Vaarik-marju ei küpsetanud.

Päikesepaiste tõi tühirandlikku õndsust, kauneid mälestusi möödunud päevast. Meeleolu ülendasid 4 ühikut, plastikkausis serveeritud, rammusa koorega seljankat (pohmas pasuna peale) ja hägune aimdus rullbiskviidist.

Järgnev on üleülestähendus filmisaalist, mis eelnes vahetult tudengifilmidele "Rekord" ja "Tuul" (viimast soovitan filmi -ja kirjandushuvilistel tingimata vaadata).

Urmas: "Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?"
Johannes: "Tõenäoliselt Kalevi-Kull. Teine eelistus oleks vast Tõnu-Luik."

Festivali lõputseremoonia oli väga professionaalne. Üleüldse pole korraldusele vist midagi ette heita. Jätsid nad ju isegi patustanud Petsi alles. Vaevalt, et keegi vahepeal oli võsa raiunud, kolhoose lammutanud või linnasid liigutanud... möödus igatahes ootuspärasest napim aeg, kui avastasime end armsast kodulinnast. Tunne oli lõunaeestiselt soe, tudengisõbralikult mahe. Laskmata end segada Meelisest, Pohhist ja sumedast magamatusest, tankisime end kofeiinsete vedelikega Be juures. Be, tõhus perekokk, resideerus märkimist vääriva osa nädalavahetusest minu ja Urmase ühises kodus. Nõud pesi ära. Paraku motiveerituna süümepiinast. Kodust leidsime sulanud käepidemega pannikaane. Käepide meenutas kujult Austraaliat.