Rakvere 2. päev

Raske on vastata küsimusele, mida ma unes nägin, sest unefaas vältas pisut alla kahe tunni. Selle ajaga jõuab ära näha vaid kõige sürrimad ja katkendlikumad lõigud reaalsuse moonutustest, mis kindlasti meelde ei jää.

Hommikuse põhiroana manustasime 1,5 l gini. Selleks ajaks kui Pets kohale suubus, oli käsil magusroog siider. See kanistris serveeritav. Tunnistan, et meil puudus selliseks teguviisiks igasugune põhjendus. Eilsest olime me veel piisavalt purjus, pohmelliohu oleks seljatanud ka vähema abil. Oli siis nüüd tegu sportliku hasardi, Rakvere alkoholismi soodustava melu või meile tundmatute jõududega, jääb saladuseks. Igatahes olime rõõmsad. Unustades lühildaseks kujunenud unetsükli ja asjatult läbi põletatud hormoonid (keegi ei tahtnud püsisuhet), astusime, täis kultuuritarbimislikku erksust, Rakvere Teatri poole. Teekond oli pikk ja vaevaline. Dionüüsia ja tuunikalasaiad (vaieldamatult parimad, millega minu maitsesagarad siiani kokku puutunud) seljatatud, andsime end teatri ja filmirahva hoolitsusse. Seda, mida film kohati mõõdukalt, kohati vägagi külluslikult pakkus, jäi teatripoolel vähemalt minu jaoks vajaka. Ebakaine pilgu ebaadekvaatsust arvesse võttes, võin oma malbe kriitika eelkõige truppide juhendajatele/lavastajatele suunata, kes juba eos igasuguse kunstilise elamuse võimalikkuse nullisid. Vaat, kui tegemist on keskmise Kapakohila (kohalikel mitte pahandada) külakooliga, kelle, julgen pakkuda, esmaste eesmärkide hulka ei kuulu lavakaga konkureerimine, võiks natuke mõelda tekstivaliku peale, mida järama hakata. No ei vedanud välja, need keda mina nägin vähemalt mitte. Siinkohal pean siiski märkima, et ei näinud kaugeltki kõiki etendusi (vahest ainult pooli), seega ei pretendeeri kriitika mingile üldise taseme määratlemisele, vaid kõneleb üksnes piiratud subjektiivsest muljest.

Vahepeal sõime lõunat. 2 liitrit õlut, 1,5 liitrit siidrit. Tarvas vaatas küll pisut etteheitva pilguga, ent me ei lasknud end sellest häirida.

Kuna möla on jälle kole pikaks veninud, siis teen lühidalt. Õhtul seinale näidatud "Tühirand" oli see, mis kõike seda koletut ballasti õigustas, festivali üldmulje minu jaoks taevasse tõstis. Aasta filmielamus. Ehk sellest kunagi edaspidi veel...

Kuna antud teksti diskursiivne positsioon on siiski selgelt ühe külje peale ja rängalt külili kallutatud, jätkaks kehtestatud rütmis. Õhtusöögiks konsumeerisime 4 liitrit õlut, tuttava pudeli brändit ja coca-cola.

Õhtuse muusikaelamuse kindlustas Rebecca ja Ska Factor, mis oli tõesti hea. No ausalt!
Minu jaoks kustusid tuled umbes 5 paiku. Urmas oli seevastu väsimatu. Küsimusele, mida sa öö läbi tegid, tuli vastuseks ühene: "Sellest me räägime bussis, mitte enne."