Mu koduke on tilluke

Rääkisime jumalast. Tulemuseni ei jõudnud. Relativistlik ring läbi valgusallika ja allikata pimeduse juhatas meid enesepuhastuse teele.
Praeguseks on vähemalt osa pestud pesust ka kuivama pandud. Teine osa vist taheneb. Üldiselt oli viimane aeg religioossed teemad üles võtta.

Karlovas elamise ilmseks lisaväärtuseks on siinne kaubandusvõrk, Tähe tänava kauplused.
Kui ma hommikul koju jõudes keset põrandat, väriseva käega visandatud silti "Too siidrit" nägin, kuhu oli positiivse alatooni lisamiseks vasaku käega naerukõverik joonistatud, mõistsin olukorra tõsidust. Täites vapralt mulle määratud missiooni, astusin lähimasse poodi paralleelsel tänaval, kust vastu vaatasid kaks familiaarse pilguga daami. Üks vast oma elu kolmandat kümnendit alustamas, teine... noh see spekulatsioon poleks enam viisakas. Kuna too esimene paistis arusaadavatel põhjustel pisut energilisem (ühtlasi ka lähemal ainsale vabariigiaegsele sisustuselemendile - Saku külmkapile), marssisin häbitult tema juurde.

J: "Kaks siidrit palun, mu sõber on suremas."
M: "Pirni Kiss sobib?"
J: "Olete selgeltnägija või pereliige?"
M: "31 krooni palun"

Ma ei saaks öelda, et ma oma nördimust varjata püüdsin, avastades, et rahakotis on koos räbaldunud 2 krooniste ja hunniku metalliga kokku maksimaalselt 26 krooni.

J: "eee... ega juhuslikult 26 krooni eest..."
M: "Tegelikult mitte jah... (väike viivitus) Kas toote täna või homme ülejäänud ära?"
J: (kohmetunult) "Peaksin äkki oma telefoninumbri jätma või midagi"
M: "No katsuge ikka ise meeles pidada."

Olin üllatunud. Maailmas on veel headust, kaubandusvõrgus mõistvaid inimesi. Külapoe traditsioon elab edasi. Tänu siidrile elab ka Urmas.

5 krooni tasusime 3 tundi hiljem, esitades traditsioonilise perekonnastseeni (tõrelev isa, ulakas poeg). Karlovas on tore.