Elustatud mõtteid kodusest kaubandusvõrgust

Ma arvan, et see oli septembri lõpu aal, kui Canoni 400d Eesti fotopoodidesse mõningal määral juba imbunud oli. Ei salga, oli mul tol hetkel kibekiire endale nimetamist leidnud kaamera soetada. Ökonoomilises mõttes irratsionaalselt kiire muidugi, aga sellel praegu pikemalt ei peatu.

Igatahes. Photopoint, austatud ettevõte, kaubitses antud tootesarjaga juba mõningat aega. Käisin ühel hetkel isegi Tartu kaubandusparadiisis (selles, mida teravkeelsed Tallinna Ülikooliks nimetada armastavad) kaamerat katsumas. Osta siis veel ei raatsinud, mõtlesin, et viivitan päeva-kaks ja võtan Tallinnast.

Et sedasorti uudistooted poes otsa saavad, ei üllata vast kedagi. Tallinna Photopointis just nimetatud olukord valitseski. „Normaalne situatsioon, mis ma ikka kurvastan,“ mõtlesin tol hetkel.

Hetk hiljem, kui letitagune mind ebamääraselt kõnetas, tõi siiski lootuse, et mul õnnestub kaamera enne Berliini sõitu kätte saada. Nimelt olevat laos paar 400d-d täitsa ootel. Pidavat aga võimatu tuvastada olema, millal need laost poodi jõuavad.

Nojah, sel hetkel tundus asi minu jaoks muidugi natuke* absurd. Klient, ligi 14000 krooni pihus pakatamas, tahaks vägisi ettevõtet toetada, nemad ei suuda välja mõelda, millal kaamerad poodi jõuavad. Isegi umbes ei tea, ka mitte nädalat. Seda ka ei tea, kuidas seda kliendile viisakalt öelda - pingutatult ükskõikse ilmega hämamine ei tekita vähemalt minus sümpaatiat. Jätsin siiski oma numbri ja palusin kohe helistada, kui midagi täpsemalt selgub. Ma arvan, et see oli 24. septembril.

Kuna mina ikkagi umbes teadsin, millal mu lennuk Berliini poole asub, siis tellisin kaamera digizone'st Tartus, kus vägagi täpselt teati, millal, mis, kuhu jõuab. Irooniline asja juures see, et too teine ettevõte opereeris distantsiga suurusjärgus 1000 +- mõnisada kilomeetrit (kaubalast, canoni kaamerad muuhulgas, viibis minu telefonikõne hetkel nimelt kuskil Poola sügavustes). Ometi öeldi mulle peaaegu tunni täpsusega, millal soovitud toode minuni Tallinnasse jõuaks. Jõudiski. Ülimalt meeldiv, kiire ja asjalik klienditeenindus tegi lisaväärtusena ainult heameelt.

Miks ma seda praegu kirjutan? Ei, mul pole nii igav, et peaksin siin niisama klienditeenindusest muljeid heietama.

Nimelt, hetk tagasi helises mu telefon, toru otsas unise häälega meesterahvas.

Unine M: „Kas teie tahtsite photopointist Canon 400d osta?“

Üllatunud J: „Oojaa, väga ammu tahtsin tõesti. Ja ostsingi, aga mitte photopointist muidugi.“

Huvitav, kas ostupalavik on vaibunud, keegi enam 400d ei taha ja nüüd katsetatakse post-it’idele kritseldatud numbreid? Mõneti imetlusväärne muidugi... poolteist kuud on minu numbri paberile visandamisest kindlasti möödas.

Jõudu, jaksu photopoint. Mina teil tihti külas käima ei hakka.

* aeg annab arutust