Poola poole

Ilmselt on tegu ebaõiglase kategoriseerimisega, ent Varssavi linna asetaks kujundlikult sinna kasti, kus end öö hakul tingimusteta tubasena näeks – pargipink lihtsalt tundub kuidagi eriti vilets alternatiiv. Sügisilmad juurde mõelda, ja hospitalityclub.org avaneb automaagiliselt.

Ja mitte suvaliselt ei kaasanud seda praegu teemasse. Noh, HC ju iseenesest teada värk. Väheteada, vähemalt minu jaoks, oli aga Varssavi seltskonna ülevoolav külalislahkus. Ei tahaks päris mõelda ka, et seal nüüd kedagi ei käi... igatahes sain järgmiseks päevaks ligi viisteist küllakutset. Kesk-Euroopas pole minuga seda veel juhtunud. Eriti arvestades tõsiasja, et majutamisele kuulusid kaks meesterahvast. Basecamp seega kindlustatud.


Ei jäänudki muud üle, kui nokk Poola poole loodida, idasse suunduv autobahn üles leida. Et rahavoog on ammu miinusesse lastud, tuli olukord ökonoomilisi tõekspidamisi järgides lahendada. Kuuldavasti pidi kuskil edela pool, mitte liiga kaugel Regional Expressi (rong, millega Berliini lähistel liiklemiseks endale semestri alguses õigused lunastasime) peatusest asuma autobahni puhkeala, kus ennegi hääletajaid nähtud.

Järgmisel hommikul selgus, et asuski. Selgus võrdlemisi ebaselgelt, minul 3, Jörgenil 1 tunni une järjel. Igasuguseid üritusi korraldatakse valedel aegadel, semestri avapeod etc.

Ka järgneva kirjeldamiseks on sobilik kasutada ajalisi mõõtühikuid. Puhkealas sirutasime pöialt näiteks 4 tundi, mis arusaadavatel põhjustel tundus oluliselt pikem, kui summa meie uneajast.



Seda suurem oli aga unesegane rõõm, kui puhtatõuline kaubikujuht, made in Poland meid arusaamatute repliikide saatel peale võttis. Osa neist said arusaadavamaks siis, kui ta meid vahetult pärast Saksa-Poola piiri autost välja kupatas. Aga algus seegi.

Et päev ohtlikul tempol õhtule lähenes ja Poola piiripunkt parima piknikupaigana ei tundunud, asusime otsustavalt tegutsema. Kui esimesed 2 autojuhti ei mõistnud ei vene, saksa ega inglise keelt, siis kolmas, tähistusega NL numbrimärgil (teadagi hea enne), valdas vähemalt kahte viimast. Indoneesia juurtega hollandlasest insener oli teel Leetu, vahepeatuseks mugaval kombel Varssav.

Ütlen kohe ära, et Varssavi teede ja teemärgistuse teemal avaldan lähiajal raamatu (või õppetrükise). Ei hakka siin halama, pikaks läheks.

Muidu oligi kõik hästi, kui ainult rooli ja istme vahele asetatud subjekt poleks umbes 100 km enne Varssavisse jõudmist pooluniselt soiguma hakanud. Väsis ära noh. Nii pingestusime (huvitav sõna iseenesest, mitte valesti mõista palun.) iga hotelli tähistava märgi juures.

Kui nüüd lugu huvitavamaks muuta, võiksin ilmekalt kirjeldada kõiki neid aguleid, kus ma mõttes öömaja otsisin, aga jätame selle...



Varssavi äärelinna me igatahes jõudsime. Jõudsime umbes kella 11 õhtuhämarusega. Mis ma ikka poetiseerin, pime oli, nagu kotis.

Vahemärkusena lisan, et teine õppetrükis Varssavi ühistranspordist ilmub samuti lähiajal.

Igatahes... paar tundi nostalgilist Ikarust ja ööbimispaigas me olimegi.

To be continued...