Täiendavalt Varssavist

Päevasel aal on asjad ikka tavaliselt teises valguses (mahakirjutus kogumikust „Mahedad Metafoorid“). Nii olid ka tuhmhallid Ikarus-260 tüüpi bussid hommikuks looduse rütmidesse sisse elanud, loomupäraselt kolletunud.


Kui 1/15 Varssavi personifitseeritud külalislahkusest, kelle elutoa diivanid me öötundideks hõivasime, oli meie alainformeeritud tajuväljad rikastanud, astusime värskete teadmistega vapralt linna kaardistama.

Selgus ootuspärane, Varssav on huvitav koht.

Esimesena väisasime kohalikku kaubandusasutust. Jah, pean tunnistama, et ilmselt pole ma tõhusamat ruumikasutust varem kohanud. Poolakatel on nutti.

No ma teen väikse sissejuhatuse ka, sellise illustratiivse:

Uuelaadsete mõttevooludega (näiteks kapitalismiga) kohanev riik ei saa endale teadupärast üleliigset luksust lubada. Igasuguste vähekasumlike asutuste otstarbekus tuleb enne püstitamist põhjalikult läbi kaaluda. Parimal juhul leitakse lahendus, mille kaudu näiteks spordi- või kultuurirajatise miinusesse kalduv rahavool positiivseks pööratakse. Üldjuhul jäetakse püstitamata. Selles esimeses nimetatud valdkonnas peaks Varssavi sümboolika postsots riikides kohustuslikus korras majandusõpikute esikaanele tembeldatud olema (de jure).

Nimelt... Varssavis on taibukalt ühendatud turg ja staadion.


Esimesel hetkel tundub ehk harjumatu kombinatsioon, ent keskendugem praktilisusele. Kasutamata ruum (tribüünide äärealad jms), mis tüüpilise staadioni puhul argipäevadel nukras üksinduses kahjumit toodab, on Poola Vabariigi pealinnas vormistatud rõõmsalt multifunktsionaalseks äripinnaks.

Ja katsuge te öelda, et mitut head korraga ei saa.

Samal ajal kui noored Sergeid palli väravasse löövad, müüvad vanemad kolleegid maha 7 paari kingapaelu (populaarsemaid müügiartikleid).

Jätkub väiksema iroonia-nivooga...

Eheda auraga lummas „Nowa Praga“ rajooni ennesõjaaegne arhitektuur ja meeleolu. „Mala“ tänav (vt. eelmise postituse pilte), kus Polanski filmis „The Pianisti“ jäi hinge küll. Oskamatu sõnaga ei tahakski labastada...


Rekonstrueeritud „vanalinn“ ja ülikooli ümbrus platseerusid juba tuttavamate mälestuste hulka – midagi väga uut ja rabavat esmapilgul ei silmanud. Et pilk on lühinägelik ja aeg oli piiratud, peaks külastust kordama.

Juttu liiga pikaks ka venitada ei maksa. Jätkub homme...