Developing ambiguity

Blogspot on surnud, elagu blogimine

2006-12-09T14:32:00.000+02:00

Värskendage bookmarke, uuendage linke ja korrake mõttes.

Johannes ei ela enam siin.

Nüüd ja edaspidi - johannes.vaatab.pri.ee

Vahelduseks akadeemiliselt

2006-12-02T20:36:00.000+02:00

Tüves (X2)

Kapiteel (Joonia, mõlkis)

Tegin otsa lahti. Esimene ettekanne Humboldt'i ülikoolis. Tundus, et läks peale küll. Teemaks film crew, illustreerivateks assistentideks Gena ja Potsataja - soenduseks ekraanile manatud algustiitrid mõjusid ootuspäraselt (mitte-midagi-ei-saa-aru-aga-eksootiline-vanakooli-värk-vist, kihistati ja näidati näpuga). Pärast tegime seansi "Siil Udus"veel pealekauba.

Valikust trenn vs Vana-Kreeka arhitektuuriline suurteos võitis pildil kujutatu. Pergamoni muuseum viis mu paariks tunniks jälle Tartusse, Kaur Alttoa vanaaja kunsti loengusse. Kodus oli peaaegu kiusatus sambatüüpe ja templite põhiplaane joonistama hakata.

Kuidas Putin britid ja lätlased kurvastama pani

2006-11-29T12:30:00.000+02:00

istun - ei istu

Tsaar teeb, mis tsaar tahab. Vähemalt mull puhuti ilus. Ja Putinimaal on vist tõepoolest kõik võimalik.

Via EPL ja EPL

Meisterda ise rubriigist

2006-11-27T10:42:00.000+02:00

Itaalia tüdrukud on päriselt ka emotsionaalsed

Kui nüüd kiiresti üles-alla scrollida, siis on peaaegu film. PÖFFi võõrutusnähud, doosi oleks hädasti vaja.

Kinnisest nokast, sest saba on alati lahti olnud

2006-11-25T17:25:00.000+02:00

Sel õhtul oli hoopis vein halb

Aeg-ajalt on vaja osaleva vaatluse käigus veenduda, kui halb üks asi olla saab. Madala reaalsuse kontsentraat mõjub alati ... madalalt*.

Eile selgus, et kohalikus säästupoes Aldis müüdav pseudo-metaxa, jook nimega Akropolis on väga halb. 38% alkoholi, 61% pidurivedelikku**, 1% mälestust metaxast (viimane osahulk kehtib vaid järgi tehtud etiketiga pudelit hämaras ja kaugelt vaadates. Pärast pudeli avamist jääb üksnes lootus)

Hea oli, et taipasime enne hea pudeli veini keresse keerata, vastasel juhul oleks mõju võinud olla pöördumatu.

Loodan, et Jörgen made it home alive. Üldse ei jaksa helistada praegu.

*vertikaalne liikumine taevalikesse kõrgustesse saabki üksnes madalalt alata. Liikumine pole muidugi kohustuslik (sõltuv usutunnistusest, lennuvõimest, parteiliikmekaardist)

**välja mõõdetud 61% ainet kasutatakse kuuldavasti veel laevakütusena ja tõrva vedeldajana (vahekorras 1:8)

Ekspressis sahistati

2006-11-24T12:02:00.000+02:00

Vana(-)kooli tjuunime

"Tartu ülikooli poliitikasse siirduv rektor Jaak Aaviksoo arvab, et ülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud struktuuriüksused peaksid korraldama oma tööd sama tõhusalt kui praegune TÜ Füüsika Instituut.
/.../
Humanitaar- ja sotsiaalteadlaste arvates tähendab lahkuva rektori utoopiline visioon seda, et Tartu ülikoolist saab peatselt suur loodusteaduste instituut. Semiootikud, ajaloolased ja teised vaimuinimesed peaksid ehk alustama läbirääkimisi Tallinna ülikooli filoloogist rektori Rein Rauaga filiaali asutamise üle Tartus."

Kohatine asjalikkus artikli kommentaariumis üllatas meeldivalt.

Keldris on asju

2006-11-22T23:54:00.000+02:00

Turn up the heat

"17-aastane Oaklandi koolipoiss ehitas oma vanemate maja keldrisse termotuumasünteesi seadme ning tal õnnestus isegi deuteeriumi tuumade liitumine läbi viia.

/.../

Poisi ema Natalice rääkis, et Thiago algne plaan oli ehitada ülirõhu kamber, kuid sellele plaanile pani ema range veto. Termotuumasünteesi osas on aga ema entusiastlikult meelestatud."

Õige kah, mingi kord peab ju ometi majas olema. Ema ikka teab, mis hea on.

Ja ma mõtlesin, et kummis kaantega dekaaditagused moosipurgid on keldris need plahvatusohtlikud. How wrong was I.

Einoh, ma olin muidu kunagi legodega väga osav...

Via EPL

Olukorrast välisriigis(t)

2006-11-21T23:22:00.000+02:00

Kepp ja porgand

Kepp: Välisuudis: HIV'i haigestumine sageneb kogu maailmas
Porgand*: Eesti statistikat pole välja toodud

Hirmuga mõtlen, mis kallis koduriigis toimuma hakkab, kui ühel hetkel probleemi enam ignoreerida ei saa. Surev aidsihaige tõmbab tähelepanu küll. Välisuudis kindlustatud, seekord mujalt.

Moraal: Mõnikord on distantseerumine kerge. Välismaal elades tunduvad kodused probleemid igapäevaselt kauged ja hämarad. Aga kui meelde tulevad, siis ikka valusamalt.

PS: Asjalikud kommentaarid teevad ka alati meele rõõmsaks (vt esimest, postitamise hetkel ainukest tarkusetera). Selliste mõtteavaldustega võiks ju juba harjunud olla?! Tjah, peaks tihemini lugema vist.

* aka teinekepp, kepike, pseudoporgand

Hostingu küsimus (teadja loeb ja annab nõu rubriigist)

2006-11-21T00:51:00.000+02:00

Rahus rippuda...

Elementaarne mure - tahaks kangesti blogspoti ikkest vabaneda. Serverisse, mis kord nädalas ei küpse, kus rõõmsas vendluses on ühte heitnud PHP ja MySQL’i tugi, mida metseenid sponsoreerivad ja reklaam ei lämmata. Pixelposti ja Wordpressi template’d on nii ilusad ja funktsionaalsed, et öösel magadagi varsti raske. Aidake teadmatut hädas.

Hetkel kükitab katsetus kuskil kaugel phpnet.us serveris.

S-Bahni S-Pang

2006-11-20T16:06:00.000+02:00

Vaikus jaamas

Sõidan sealt kaudu trenni. Korter Ida-Berliinis ja komme hommikul magada on teinekord kasulikud.

Sügisvärvid

2006-11-19T14:17:00.000+02:00

Kui PHP/MySQL nii võõras teema poleks, muudaks formaadi kohe fotoblogilikumaks. Blogspot ja "engineer, who has been reported" toovad esile allergilised reaktsioonid. Pusin natuke, varsti ehk mõikab.

Kindad

2006-11-18T12:56:00.000+02:00

Sellega piirdukski

Linnupuudulikkus

2006-11-16T11:28:00.000+02:00

Õnneks ujusid paar parti ka lõpuks veidi lähemale. Luiged laveerisid kavalalt kaadrist välja.

Üks pilt ütleb rohkem, kui kari kaameleid

2006-11-15T10:27:00.000+02:00

Kaamel näol kuulsaks ei saa

Kaamel näol(,) kaamelile ei meeldi

Kaamel näol pildile jäänud

Pildil Gea, kaamel näol

Et kaamel näol kaugele ei jõua, on Gea enamuse ajast jumekas (häbi, häbi pildistaja)

Pildid, mis on tehtud kaamel näol teadupärast kaugele ei jõua

Üldiselt on Gea jumekas, oskamatu piltnik jäädvustas lihtsalt kaamel näol

Otsustage ise, ma olin natuke purjus.

kolenaljakas, halenaljakas, polenaljakas

2006-11-14T09:50:00.000+02:00

E. Havekost - Positiv/Negativ 1/2, 2/2

Käisin ka kinos. Ma veel mõtlen, kas kogetud kurbus oli ehe või mitte.

Kolmas tulemine

2006-11-13T12:20:00.000+02:00

Vanasti rahulduti õnne õuele tulemisega. Ma ei tea, mulle ei piisa. Õues on külm, mõnikord sajab veel vihma pealekauba. Õues oli aga õnn olemas - naabriõues paraku.

Natuke hiljem õnnestus õnn koridori suunata. Väike samm hiinlastele, kes väikeste sammudega ikka õue poole astusid, suur samm minule, sest nüüd oli õnneni pääsemiseks tarvis ainult uks avada, tool koridori tõsta ja iga mööduvat reipa käeviipega tervitada. Õnn oli lähemale tulnud.

Päris hiljuti lasin õnne tuppa. Kirjutuslauani ei ulata, voodisse aga küll. Hea küll, tunnistan, on kohati ebastabiilne ja tujukas, ent funktsiooni täidab, täidab usinalt. Näe, praegugi kirjutan siia täitsa oma voodi peal istudes.

Ma loodan, et te olete vähemalt sama õnnelikud, kui mina.

portree - Eesti keele tesaurus

2006-11-12T13:45:00.000+02:00

Ostisõna puudub. Sõnastikus on:
porisema
porno
pornograafia
porrulauk
porrusibul
porssima
portfell
portjee
portjäär
portmonee
ports
portsjon
posija
posima
posisema
positiivne
positiivseks pidama
positiivselt
positiivsus
positsioon

Pilt(nik) pildis

2006-11-11T12:28:00.000+02:00

Wifi levib juba koridori. Progress. Panustan iirlasele, tõde selgub varsti.

Rõõm kuulda!

2006-11-08T14:17:00.000+02:00

Lammas läks laudile munele
Siga läks kepseldes järele

Andres Ehin Eesti rahvaluule sürrealistlikke elemente kombates @ ööülikool

See tekitab sõltuvust, muide. Hommikusöögiks ja uneooteks. Viimati ka enne trenni riietusruumis (jõudsime liiga vara, vabandatav). Aga hea on, kodune tunne.

Proovi ka

Elustatud mõtteid kodusest kaubandusvõrgust

2006-11-07T18:52:00.000+02:00

Ma arvan, et see oli septembri lõpu aal, kui Canoni 400d Eesti fotopoodidesse mõningal määral juba imbunud oli. Ei salga, oli mul tol hetkel kibekiire endale nimetamist leidnud kaamera soetada. Ökonoomilises mõttes irratsionaalselt kiire muidugi, aga sellel praegu pikemalt ei peatu.

Igatahes. Photopoint, austatud ettevõte, kaubitses antud tootesarjaga juba mõningat aega. Käisin ühel hetkel isegi Tartu kaubandusparadiisis (selles, mida teravkeelsed Tallinna Ülikooliks nimetada armastavad) kaamerat katsumas. Osta siis veel ei raatsinud, mõtlesin, et viivitan päeva-kaks ja võtan Tallinnast.

Et sedasorti uudistooted poes otsa saavad, ei üllata vast kedagi. Tallinna Photopointis just nimetatud olukord valitseski. „Normaalne situatsioon, mis ma ikka kurvastan,“ mõtlesin tol hetkel.

Hetk hiljem, kui letitagune mind ebamääraselt kõnetas, tõi siiski lootuse, et mul õnnestub kaamera enne Berliini sõitu kätte saada. Nimelt olevat laos paar 400d-d täitsa ootel. Pidavat aga võimatu tuvastada olema, millal need laost poodi jõuavad.

Nojah, sel hetkel tundus asi minu jaoks muidugi natuke* absurd. Klient, ligi 14000 krooni pihus pakatamas, tahaks vägisi ettevõtet toetada, nemad ei suuda välja mõelda, millal kaamerad poodi jõuavad. Isegi umbes ei tea, ka mitte nädalat. Seda ka ei tea, kuidas seda kliendile viisakalt öelda - pingutatult ükskõikse ilmega hämamine ei tekita vähemalt minus sümpaatiat. Jätsin siiski oma numbri ja palusin kohe helistada, kui midagi täpsemalt selgub. Ma arvan, et see oli 24. septembril.

Kuna mina ikkagi umbes teadsin, millal mu lennuk Berliini poole asub, siis tellisin kaamera digizone'st Tartus, kus vägagi täpselt teati, millal, mis, kuhu jõuab. Irooniline asja juures see, et too teine ettevõte opereeris distantsiga suurusjärgus 1000 +- mõnisada kilomeetrit (kaubalast, canoni kaamerad muuhulgas, viibis minu telefonikõne hetkel nimelt kuskil Poola sügavustes). Ometi öeldi mulle peaaegu tunni täpsusega, millal soovitud toode minuni Tallinnasse jõuaks. Jõudiski. Ülimalt meeldiv, kiire ja asjalik klienditeenindus tegi lisaväärtusena ainult heameelt.

Miks ma seda praegu kirjutan? Ei, mul pole nii igav, et peaksin siin niisama klienditeenindusest muljeid heietama.

Nimelt, hetk tagasi helises mu telefon, toru otsas unise häälega meesterahvas.

Unine M: „Kas teie tahtsite photopointist Canon 400d osta?“

Üllatunud J: „Oojaa, väga ammu tahtsin tõesti. Ja ostsingi, aga mitte photopointist muidugi.“

Huvitav, kas ostupalavik on vaibunud, keegi enam 400d ei taha ja nüüd katsetatakse post-it’idele kritseldatud numbreid? Mõneti imetlusväärne muidugi... poolteist kuud on minu numbri paberile visandamisest kindlasti möödas.

Jõudu, jaksu photopoint. Mina teil tihti külas käima ei hakka.

* aeg annab arutust

Teletorn udus

2006-11-05T15:01:00.000+02:00

Siil on üleekspluateeritud

Vaatepunkti küsimus

2006-11-03T18:32:00.000+02:00

Hauptbahnhof, suur aga ilus

Küsimus: Mis on halba* coca cola ootamatus avastamises külmkapist
Vastus: Rummi ja laimi olemasolust olin juba enne teadlik.

* Öine poolvabatahtlik tunne-kodulinna-äärealasid jalutuskäik (alternatiiviks 3 tundi trammi ootamist, esimest hommikust trammi st.) hindas olukorra ümber.

Juured

2006-11-02T14:30:00.000+02:00

Pimp my Einkaufswagen

2006-11-01T11:56:00.000+02:00

Ostlemisrõõmud edasijõudnutele

Ootab pimpimist

Vaikselt läheb...

2006-10-31T19:04:00.000+02:00

Elu looduse rütmides

Eneseväljendusest

2006-10-30T20:06:00.000+02:00

Et saamata raha pärast kurbus koduõuele ei tuleks, peaks normaalselt pildistama õppima. Soovitused teretulnud.

Varssaviga otsad kokku

2006-10-29T17:34:00.000+02:00

Hommik tõi oravaid. Kole aplad olid. Isegi 50mm ja oskamatu looduspiltnik ei suutnud edevat looma kaadrist välja jätta.

Aga park oli ka sabata sektsioonides ilus (loetelust jätaks vahest välja sabasulgedest ilma jäetud paabulinnud, kes ilmses identiteedikriisis end just mugavalt ei tundnud).

Üldiselt on maailm täis nähtusi, millega kohtumisel leian end teatavast kimbatusest:

a) mõõta asjatundliku pilguga, hinnata kultuurilist päritolu

b) kahe käega peast kinni haarata, leida lähim sein, osaleva vaatluse vormingus, kahe tahke keha põrkumise kaudu (üks kiirendusega liikuv, teine stabiilne), reaalsuse tunnetamise objektiivsust testida (AKA pead vastu seina taguda, tuvastamaks, kas olen teadvusel)

c) heatahtliku muigega edasi uudistada

Mõned neist asuvad Varssavis. Selgitan lähemalt.

Kuna lähema vaatluse all oli vaid osa kesklinnast, ei pretendeeri antud klassifikatsioon objektiivsusele, ent üldistades tundub, et kõige õitsvam osa kaubandusest on Varssavis tinglikult pagasnikusse kolinud. Õigemini, pole sealt välja kolinud.

Imetlusväärsel kombel on erinevate mootorsõidukite tagaosas avanevast kaubaruumist võimalik soetada raamatuid, kindaid/mütse/salle/sokke, filmi ja muusikat cd peal...

Ning muidugi kingapaelu.

Pildile kahjuks ei jäänud (kompenseerin järgmisel korral), ent juba kujutlusvõime loob elava visuaali: tüüpiline igamehe kaubanduskeskus, brändidega Zara, Reserved, H&M, C&A etc, mille esisel parkimisplatsil käib vahest et vilkam müügitegevus Ford Transiti kaubiku tagaluugist.

Oleks siis asi hinnas. Oh ei, käsimüük toob kliendile kohati suuremad kulutused.
Kvaliteedis? Jälle vale. Enamuses müüakse Hiinas toodetud saasta, mis jääb isegi H&M'i kvaliteedile alla.

Milles siis asi on? Kui nüüd kimbatusevalikust a) variant valida, siis võiks oletada, et teataval kontingendil on lihtsalt loomupärane vajadus aeg-ajalt Aleksandri Žiguli pagasnikust uued sussid osta. Kultuurimälu naljalt imperialismile ei alistu.

Ajastuvaim
Ajastuvaimustus
Ajastuvaimukus
Ajuvaba

Eeskujuliku kontrasti loob muidugi ka südalinna arhitektuuripilt. Monumentaalne Stalinismi tähtteos, mis muulase kognitiivsel kaardil vägisi tsentrumi positsiooni hõivab, on ümbritsetud kaasaegse klaashoonestusega. Siia-sinna ära eksinud hrušovkad kindlustavad mitmekülgse kompoti. Kaootiline.

Üldmulje kiikus igatahes intrigeeriva ja hubase piiril. Hea kombinatsioon.

Täiendavalt Varssavist

2006-10-29T00:06:00.000+03:00

Päevasel aal on asjad ikka tavaliselt teises valguses (mahakirjutus kogumikust „Mahedad Metafoorid“). Nii olid ka tuhmhallid Ikarus-260 tüüpi bussid hommikuks looduse rütmidesse sisse elanud, loomupäraselt kolletunud.

Kui 1/15 Varssavi personifitseeritud külalislahkusest, kelle elutoa diivanid me öötundideks hõivasime, oli meie alainformeeritud tajuväljad rikastanud, astusime värskete teadmistega vapralt linna kaardistama.

Selgus ootuspärane, Varssav on huvitav koht.

Esimesena väisasime kohalikku kaubandusasutust. Jah, pean tunnistama, et ilmselt pole ma tõhusamat ruumikasutust varem kohanud. Poolakatel on nutti.

No ma teen väikse sissejuhatuse ka, sellise illustratiivse:

Uuelaadsete mõttevooludega (näiteks kapitalismiga) kohanev riik ei saa endale teadupärast üleliigset luksust lubada. Igasuguste vähekasumlike asutuste otstarbekus tuleb enne püstitamist põhjalikult läbi kaaluda. Parimal juhul leitakse lahendus, mille kaudu näiteks spordi- või kultuurirajatise miinusesse kalduv rahavool positiivseks pööratakse. Üldjuhul jäetakse püstitamata. Selles esimeses nimetatud valdkonnas peaks Varssavi sümboolika postsots riikides kohustuslikus korras majandusõpikute esikaanele tembeldatud olema (de jure).

Nimelt... Varssavis on taibukalt ühendatud turg ja staadion.

Esimesel hetkel tundub ehk harjumatu kombinatsioon, ent keskendugem praktilisusele. Kasutamata ruum (tribüünide äärealad jms), mis tüüpilise staadioni puhul argipäevadel nukras üksinduses kahjumit toodab, on Poola Vabariigi pealinnas vormistatud rõõmsalt multifunktsionaalseks äripinnaks.

Ja katsuge te öelda, et mitut head korraga ei saa.

Samal ajal kui noored Sergeid palli väravasse löövad, müüvad vanemad kolleegid maha 7 paari kingapaelu (populaarsemaid müügiartikleid).

Jätkub väiksema iroonia-nivooga...

Eheda auraga lummas „Nowa Praga“ rajooni ennesõjaaegne arhitektuur ja meeleolu. „Mala“ tänav (vt. eelmise postituse pilte), kus Polanski filmis „The Pianisti“ jäi hinge küll. Oskamatu sõnaga ei tahakski labastada...

Rekonstrueeritud „vanalinn“ ja ülikooli ümbrus platseerusid juba tuttavamate mälestuste hulka – midagi väga uut ja rabavat esmapilgul ei silmanud. Et pilk on lühinägelik ja aeg oli piiratud, peaks külastust kordama.

Juttu liiga pikaks ka venitada ei maksa. Jätkub homme...

Poola poole

2006-10-27T14:38:00.000+03:00

Ilmselt on tegu ebaõiglase kategoriseerimisega, ent Varssavi linna asetaks kujundlikult sinna kasti, kus end öö hakul tingimusteta tubasena näeks – pargipink lihtsalt tundub kuidagi eriti vilets alternatiiv. Sügisilmad juurde mõelda, ja hospitalityclub.org avaneb automaagiliselt.

Ja mitte suvaliselt ei kaasanud seda praegu teemasse. Noh, HC ju iseenesest teada värk. Väheteada, vähemalt minu jaoks, oli aga Varssavi seltskonna ülevoolav külalislahkus. Ei tahaks päris mõelda ka, et seal nüüd kedagi ei käi... igatahes sain järgmiseks päevaks ligi viisteist küllakutset. Kesk-Euroopas pole minuga seda veel juhtunud. Eriti arvestades tõsiasja, et majutamisele kuulusid kaks meesterahvast. Basecamp seega kindlustatud.

Ei jäänudki muud üle, kui nokk Poola poole loodida, idasse suunduv autobahn üles leida. Et rahavoog on ammu miinusesse lastud, tuli olukord ökonoomilisi tõekspidamisi järgides lahendada. Kuuldavasti pidi kuskil edela pool, mitte liiga kaugel Regional Expressi (rong, millega Berliini lähistel liiklemiseks endale semestri alguses õigused lunastasime) peatusest asuma autobahni puhkeala, kus ennegi hääletajaid nähtud.

Järgmisel hommikul selgus, et asuski. Selgus võrdlemisi ebaselgelt, minul 3, Jörgenil 1 tunni une järjel. Igasuguseid üritusi korraldatakse valedel aegadel, semestri avapeod etc.

Ka järgneva kirjeldamiseks on sobilik kasutada ajalisi mõõtühikuid. Puhkealas sirutasime pöialt näiteks 4 tundi, mis arusaadavatel põhjustel tundus oluliselt pikem, kui summa meie uneajast.

Seda suurem oli aga unesegane rõõm, kui puhtatõuline kaubikujuht, made in Poland meid arusaamatute repliikide saatel peale võttis. Osa neist said arusaadavamaks siis, kui ta meid vahetult pärast Saksa-Poola piiri autost välja kupatas. Aga algus seegi.

Et päev ohtlikul tempol õhtule lähenes ja Poola piiripunkt parima piknikupaigana ei tundunud, asusime otsustavalt tegutsema. Kui esimesed 2 autojuhti ei mõistnud ei vene, saksa ega inglise keelt, siis kolmas, tähistusega NL numbrimärgil (teadagi hea enne), valdas vähemalt kahte viimast. Indoneesia juurtega hollandlasest insener oli teel Leetu, vahepeatuseks mugaval kombel Varssav.

Ütlen kohe ära, et Varssavi teede ja teemärgistuse teemal avaldan lähiajal raamatu (või õppetrükise). Ei hakka siin halama, pikaks läheks.

Muidu oligi kõik hästi, kui ainult rooli ja istme vahele asetatud subjekt poleks umbes 100 km enne Varssavisse jõudmist pooluniselt soiguma hakanud. Väsis ära noh. Nii pingestusime (huvitav sõna iseenesest, mitte valesti mõista palun.) iga hotelli tähistava märgi juures.

Kui nüüd lugu huvitavamaks muuta, võiksin ilmekalt kirjeldada kõiki neid aguleid, kus ma mõttes öömaja otsisin, aga jätame selle...

Varssavi äärelinna me igatahes jõudsime. Jõudsime umbes kella 11 õhtuhämarusega. Mis ma ikka poetiseerin, pime oli, nagu kotis.

Vahemärkusena lisan, et teine õppetrükis Varssavi ühistranspordist ilmub samuti lähiajal.

Igatahes... paar tundi nostalgilist Ikarust ja ööbimispaigas me olimegi.

To be continued...

Pöidlaga Poola

2006-10-24T16:05:00.000+03:00

Reedel tekkis mõte, umbes kell 12. Vaja minna Varssavisse. Et sedasorti mõtted teinekord lahustuma kipuvad, ostsime enesedistsiplineerimise masohistlikul kaalutlusel return ticket'i Varssavist Berliini. Esmaspäevaks. Ühe otsa siis tähendab. Rongijaamatädi ei mõistnud, aga müüs, pimesi.

Tervislikel kaalutlustel jätkub homme. Wifi on õues ja õues on külm.

Need, kes arhiivi p2he on 6ppinud

2006-10-22T19:34:00.000+03:00

Kannatust, natuke kannatust. Kohevarsti tulevad uued ja segased m6tted. Tekst-pilt kombinatsioonis. Viimasel ajal on interneti ligip22s v2ga problemaatiline teema olnud...

"Näe, pesu kuivab!"

2006-10-16T14:26:00.000+03:00

Olevat ma kunagi öelnud, kui emaga Tallinnas, endise kpl. "Moldavia" esisel platsil, vardasse tõmmatud luitunud lippude alt läbi jalutasime.

Nii nad räägivad. Mälestus siiski hägune, 90ndate algusest.

Edit: Tähelepanelik ema palus korrigeerida. Tegemist oli 80ndate lõpuga. Vanust olevat mul selleks ajaks 2-2,5 eluaastat. Ammu jah.

Who needs sleep?

2006-10-15T21:30:00.000+03:00

I don't.

Homsest peaksid loengud algama. Detailid on täpsustamisel. Kõik detailid. Täpsustamine algab nüüd.

Tuled peale

2006-10-14T14:02:00.000+03:00

Kui ülemisekorrusemehed hommikul techno saatel ajud küpsema panevad, ei pea kohe parve uputama minema. Välisilma vägivallast aitab tõhusalt isoleeruda sennheiser. Aga seda vist kõik teadsid, eksju.

Seda, et kohalik kõrvaklapp viimasel ajal taas tihedalt good-old Ans. Andurit laulab, paljud vist ei teadnud. Nii on. „Sa Tuled Kevadel“, „Kargoembargo“ ja „Meie Maja Ümber“ kompenseerivad jalavaeva ning muud kulutused, ülejäänud 8 lugu saab kauba peale.

Kel teema võõras, soovitan soojalt riidesse panna, õue minna ja plaadiga tagasi tulla.

Peale kolmandat hommikut tasub parv siiski pedagoogilistel kaalutlustel põhja lasta.

Wild-wild-west-Berlin

2006-10-13T14:37:00.000+03:00

Mõõtsime ära, Spandaust Alexanderplatzi sõidab täpselt ühe pudeli veiniga.
S-bahni ootamist sisse ei arvestanud - hoiame alkoholi tarbimist kontrolli all.

Aga Wannsee oli ilus. Palju restorane ja oravaid. Kumbki ei jäänud pildile.
Amfiib-kabriolett-auto aga küll.

Minu autolistis kukkus Batmobile igatahes koha võrra.

Potsdamist veel

2006-10-12T17:50:00.000+03:00

Berliini parimate omaduste hulka kuulub paradoksaalsel kombel tõsiasi, et "linnast välja" saab võrdlemisi väikese pingutusega. Näiteks Potsdamisse või Wannseesse...

Need, kes külla tulevad...

2006-10-11T13:01:00.000+03:00

Tulge kärmelt, kuni suvi venib. Sest Potsdamisse lihtsalt peab minema. Ja minema peab ilusa ilmaga.

Simple things

2006-10-10T14:14:00.000+03:00

Kust saab kaanestatud tasse, mida ära visata raatsib? Pole öko, eks. Aga hommikul tahaks kohvi kodust kaasa haarata.

Mitu ketsi on pildil?

2006-10-09T12:17:00.000+03:00

Vettpidavat jalavarju oleks vaja. Jalanõu tundub tegelikult kindlam valik.

Bürokraatia, Eestis, paha?

2006-10-08T18:24:00.000+03:00

Proovige Saksamaad!

Kuivõrd keeruline asi võib olla ülikooli immatrikuleerimine, kui trall vajalike dokumentidega justkui varem läbi tehtud? Nii sai juba Eestist kunagi hunnik paberit postiga HU’sse saadetud. Ammendav valik? Kaugel sellest.

Minu reede koosnes järgmistest alapeatükkidest:

1) Üldine järjekord ERASMUSe kontoris (15 minutit, kasutegur 0) – suunati teise järjekorda

2) Järjekord kohaliku ravikindlustuse vormistamiseks (15 minutit, kasutegur määramatu) – Euroopa ravikindlustus oli Eestis tehtud

3) Üldine järjekord ERASMUSe kontoris (15 minutit, kasutegur 0) – suunati kolmandasse järjekorda

4) Järjekord kassa juures (15 minutit, kahjutegur 186 eur) – selle eest saab nüüd semestri vältel ühistransporti äbjuusida, tudengiparlamenti valitud saada jms.

5) Enam üldisesse järjekorda ei läinud (kokkuhoid ca 15 minutit, kasutegur mõõtmatu) - küsisin prantsuse tüdrukute käest, mida edasi peaks tegema.

6) Jooksin mööda linna ringi (1,5 tundi, kasutegur palju kaotatud kaloreid ja märjad riided) ja otsisin teatavat linnaosavalitsust, kus ennast Berliini elanikuks registreerida (pidanuks väga lähedal olema. Ei olnud)

7) Leidsin linnaosavalitsuse üles (riided läbivettinud, läbihigistatud) ja võtsin järjekorranumbri (1,5 tundi, kasutegur templiga A4 dokument)

8) Jooksin tagasi ERASMUSe kontorisse (20 minutit sihtotstarbelist sporti, riided täiendavalt niisutatud)

9) Üldine järjekord ERASMUSe kontoris (15 minutit, kasutegur immatrikuleerimine)

Mida kaugemale keskkoolimälestus jääb, seda enam hakkab mulle see võrrandite värk meeldima. Siit siis järgmine:

x1+x2+x3+x4+x5+x6+x7+x8≥4 tundi

x=järjekord

Tegelikult, mis seal salata... tegemist on kohe võrrandisüsteemiga.

y<x1+x2+x3+x4+x5+x6+x7+x8

y=5 minutit

Vastus: Immatrikuleerimiseks oleks kulunud 5 minutit, kui andmebaasid oleksid ühtsed ja internetis kättesaadavad.

Kui kell 16 täis tiksus, tundsin möödapääsmatut vajadust hommikusöögi järele.

Loodan, et viimaseid sissekandeid lugenud matemaatikaga tuttavad inimesed mõistavad mu eneseirooniat ja andestavad vastava distsipliini väärkasutuse.

Langeb saladuseloor

2006-10-04T12:23:00.000+03:00

Ohjah, ei suuda ma seda rohkem varjata, kõiki teid, mu 8 lugejat (aitäh ema, vend, vanaisa, vanaema), teadmatuses hoida. Aitab delikaatsetest vihjetest, ütlen otse välja. Riik, kus ma hetkel viibin (nagu ehk taibukamad teist vargsi aimanud) on tõepoolest Saksamaa, linn, ei miski muu, kui Berliin.

Äkilist avameelsust soodustas tõsiasi, et käesolevaks hetkeks olen end igati mõnusalt sisse seadnud. Veel enam, seadsin sisse ka hea sõbra Jörgeni, kes Berliinis minuga sarnasel eesmärgil viibib. Enda toa põrandale seadsin.

Aga tuba, üllatus, üllatus nr 1, võib õigusega pigem korteriks nimetada. Vastupidiselt esialgselt prognoositule, asub nii köök kui vannituba/tualett täielikult minu hallatavas (automaagiliselt lukustuva uksega piiritletud), loogiliselt jaotuvas ruumis.

Üllatus nr 2 ilmnes üürilepingu sõlmimisel, kui, vastupidiselt tavalisele, õnnestus alla kirjutada oodatust väiksema üürisummaga lepingule.

Sellest inspireerituna visandasin järgmise võrrandi:

300-180≠X

Lahendasin ära ka:

X=näljasurm

Täiendavate parameetritena võib nimetada ca 45 minutilist teekonna pikkust südalinna (abimootoriga sõidukiga liiklemisel – buss+s-bahn), vaikset ja kodust ümbruskonda, tasuta jõusaali ja arvutiklassi (wifi kodustamine tööjärgus), maja taga asuvat staadioni...

Olen rahul.

PS: Piltide kohatine sagenemine, mõningane selginemine, parematel päevadel ka värviliseks muutumine, on tingitud Canon EOS 400D juuresolekust. Kuigi meie ühiseks eesmärgiks on suhe värskena hoida, võib siiski märgata teatavaid püüdlusi, vastastikust huvi, üksteise tundma õppimiseks.

Sarnasusi on meil ka - mõlemad undame puhkerežiimis. Mina magades, tema akut laadides.

PS2: IKEA peaks registreerima omalaadse stardipaketi. 100 euro eest on võimalik täiesti mõistlikult sisustada ühetoaline elamine. Komplekti kuuluvad: ammendav valik sööginõusid+abinõud (kausid, veekeedukann, lõikelaud, veiniklaasid jms), voodiriided (sh tekk ja 2 patja), kardinad, 2 vaipa ja muu väiksem pudipadi.

Bahnhof, bahnhof

2006-10-03T15:24:00.000+03:00

Üldiselt teen saksa keele rindel suuri edusamme. Gesundheit

Hea valgus

2006-10-01T16:03:00.000+03:00

Mugandatud

2006-09-30T16:00:00.000+03:00

Sinna postkasti jõudmiseks peab kandma märgistust: Johannes Tralla (kindluse mõttes Traller), WEN 24.00.00.02, Oberfeldstr. 111, 12683 Berlin, Germany

Need, kes postkasti ei mahu, lastakse tuppa.

Lennujamad

2006-09-30T15:16:00.000+03:00

Teoreetiline ettevalmistus oli põhjalik. Moosinägu oli juba enne lennujaama uksest sisenemist ette manatud, tekst, mille toel moosimine moositavaga läbi viia, ammu valmis. Meeleolu oli üllas, enesekindlus läbi katuse. Kuni.... tuli mängu vääramatu jõud. Tütarlaps check-in’is, nimelt, kelle ma suure hoole, põhjaliku vaatluse tulemusena ohvriks valinud olin, kandis pakataval rinnal, halogeenlampide halastamatus valgusvihus peegelduvat sildikest „Trainee“. Jah, ebaõnn oli mind otsmikule vasardanud. Vaatamata ettemääratud nurjumisele ei matnud ma järele jäänud lootusraasu enne vastavat ettepanekut. Lükkasin moosilusika suhu.

Järgnevat 5 minutit tegevust ei hakka refereerima, moosinägu minetas oma hiilguse igatahes juba esimese 2 jooksul.

2 pintsakut, kampsun ja nahktagi + riided, mis enne check-in’i seljas olid, muutsid vähemalt turvakontrolli lõbusaks.

Easyjet on ülekaalulise pagasi osas üpris tõrges. Üleriietatud reisijatega ollakse aga ilmselt harjunud.

Berliini jõudis minu pagas vist teise lennukiga, sest 20,7 kilogrammi kaaluva spordikoti sain kätte pool tundi pärast tollist läbi tulemist. Lost and found leti äärde ilmuski ühel hetkel lõõtsutav ametnik tuttavat kotti järel lohistades.

Mõned muudatused

2006-09-26T14:34:00.000+03:00

Muudatus 1: Vahetan riiki. Käesoleva näol on tegu viimase postitusega EV pinnalt. Alates kolmapäevast uus keskkond, viieks kuuks vähemalt.

Muudatus 2: Korrigeerin orientatsiooni. Pilti hakkab rohkem nägema.

Muudatus 3: Unustan mõneks ajaks inglise keele

Muudatus 4: Pean kinni muudatusest nr 3

Lauldud laulud

2006-09-25T18:12:00.000+03:00

Vähemalt 50% juhtKeRadest olid enne häälte kastist välja koukimist rõõmsad. Kui Savisaar sõimas kanal 2 reportereid, siis Villu (tuntud ka kui poolKeRa, KeRake etc.) jutustas Estonia koridoris ajakirjanikele lustakaid anekdoote:

Üks prostituut räägib teisele.

„Tead, mul käis täna advokaat.“

„Kust tead?“

„Noh, 55 minutit täidab pabereid, teeb asja kiirelt-kiirelt ära, rebib paberid puruks ja ütleb, et mind pole siin kunagi olnud.“

„Aga mul käis täna politseinik. Esimese paugu lasi õhku“

„Mul aga põllumees. Kõigepealt kurtis, et on liiga kuiv, siis märg ja lõpuks nõudis toetust.“

Pärast häälte lugemist tegi muidugi paremat huumorit. Rohkem enda stiilis, paanikas põrsakese moodi. Viimane õnnestus operaatoril ka jäädvustada, seega, need, kes Seitsmeseid Uudiseid vaatasid, teavad.

Ju ta eeltuleva talve pärast muretses. Peab näärivanalt uue paari käpikuid nuiama, oma poissi enam pukis pole. Alajahtumise pärast ei tasu aga muret tunda, küll Villu omad käpikud kätte saab (keeldumise korral saadetaks näärivana kohalikeks külmakuudeks näiteks Hispaaniasse asumisele).

Üldiselt oli päris hirmuäratav kuulata, kuidas valijamehed pärast hääle andmist puhtsüdamlikult esinesid: „Mina olen maalt, kuidas ma üldse saaksin kedagi peale Rüütli valida.“

Samas pärast tralli lõppu Estonias, ilmnesid Tammsaare Pargis tõsised raskused Rüütli toetajatelt intervjuude saamisega. „Ma ei tea kedagi, kes tunneks kedagi, kes pooldaks Rüütlit,“ kõlas tüüpvastusena.

Aga kogemus oli meeldejääv. Isegi natuke kahju on Berliini minna, teleajakirjaniku tööd võiks vahelduseks teha küll.

Isemoodi kodune

2006-09-15T15:10:00.000+03:00

Kui EMORi tädi kell 14.37 hääle puhtaks köhis, et järjekordne paljutähenduslik kõne teha, kompenseerisin mina kahte vahele jäänud ööd. Padja alt karjuvat Nokiat vaigistades saatsin teele universaalselt unesegase "Cheers my lad". Vastuseks ootamatu, ent kuidagi tuttavalt kõlav "Tere päevast".

Vist olen Eestis

Juba vanarahvas teadis rääkida...

2006-09-06T22:54:00.000+03:00

... et see Savisaare Remo loomadega hästi passib. Räägib ta kohalikku keelt või elab metsas? Teada saad järgmisest [digist]

Hiljaaegu tekkis kahtlus...

2006-09-06T22:22:00.000+03:00

... kas asjad ikka päris korras on. Kui kunstkäsitöölistel jätkuvalt ajendit jagub, peab ehk koduigatsuse ümber hindama. Õige aeg poliitblogijate vennaskonnaga liituda? Puudub vist järjepidevus. Panustan siis tagasihoidlikult - pilt pidavat ka hästi valitud sõnakuhila seljatama. Paljundagem.

Kodust eemal

2006-08-30T21:47:00.001+03:00

Ilu elus ilmestab elus ilu. Seal rohkem kui siin.

Kogu tõde sõpradest

2006-08-29T19:47:00.000+03:00

Kui te Urmast nägema juhtute ja ta minu palavat tervitust ei edasta, siis nõudke selgitust. Panin nad Londoni bussi peale, Eestisse pidid väidetavalt jõudma 27. Augusti öösel.

Mõni teist võib nüüd ekslikult arvata, et olen üksi, kurb ja kibestunud. Kaugel sellest. Urmas, otse vastupidi, oli siin kogu linnarahva ära tüüdanud. Keegi teda enam ei tahtnud. Lapsed nutsid, kui ta tänaval mööda kõndis, Tescos hapnes piim, kui Urmas külmleti juurde jõudis. Hea, et lahti sai. Ja nii sain mina uued sõbrad - Ulvis Lätist, Petrovka Poolast, Garuša Poolast, Anuša Poolast, Kiruša Poolast ja Jukka Soomest. Poolakaid on veel kusjuures. Õpetavad kõik mulle poola keelt (lätlane ja Jukka on selle samuti enamuse huvides ära õppinud), annavad süüa ja teevad pai. Õhtuti teevad toa keskele lõkke ja deklameerivad Poola muinasjutte.

Ja mina... mina juba nii kergesti ei alistu. Võtan aga pahtlilabida tugevamalt pihku ja ehitan Edinburghi valmis.

Kohtume Eestis 15. septembril

Keeleõpe edasijõudnutele

2006-08-23T20:47:00.000+03:00

Urmas avastas tõhusa meetodi saksa aktsendist vabanemiseks - taasleiab juudi eneses.

40% meelehärmi

2006-08-23T20:07:00.000+03:00

Mõtlemisainet tööandjale - ära anna meile vaba päeva, raske on.

„Peaks jalgu raseerima, eile ei raseerinud,“ sõnas Urmas ja võttis tassist mehise lonksu.

Wind of change

2006-08-23T20:05:00.000+03:00

Juba kolmandat päeva vaevas Alfredit imelik kihelus vasaku põlve all. "Midagi suurt on tulemas. Viimati tundsin seda neljakümne neljanda paugutamise päevil," mõtles ta endamisi, kui sandaalides rõdule astus.
Veri vemmeldas ta jalutuskepile toetunud kondises kämblas. See polnud teeseldud erutus. „Klounid, nad ei tea, millega mängivad.“

67. deviisi rühmaülemale, Armutu-Alf kutsuti teda omal ajal, polnud mõte surmast võõras.

Flowing Waters’i hooldekodu läänerõdult oli hea ülevaade horisondile, kus hetkel sooritas manöövreid merega ühte sulav päike. Viimased kiired.

„Ilmselt need hiinlased. Jah just, hiinlased. Ega see oli ju ammu teada. Ongi neil seal naised lõplikult otsa saanud ja lähevad Venemaad vallutama,“ mühatas Alfred kui süttisid laternad. Tuhm valgus joonistas kolletunud seintele ebamäärased varjud. Vaikides seisis ta rõdul veel 5 minutit.

Mõistatusi nupukatele

2006-08-16T11:54:00.000+03:00

Kes on pildil?

a) Levimuusikaansambli Caater instrumentalist uue muusikavideo filmimisel

b) Durex’i uus kondoom extra safe play

c) Gandalf the gray

Aga nüüd?

a) Terroritööks valmistuv Islami äärmuslane

b) George W Bush

c) Jeesus

Vastused saatke aadressile johannestralla@gmail.com
Õigesti vastanute vahel loositakse 1. septembril välja Philipsi röster

metakeel

2006-08-16T11:52:00.000+03:00

U: „Paned kohe 100ga vä?“

J: „Kõigepealt tõmban 60ga, siis lähen kiirelt 120le üle“

U: „Oi raisk, küta, küta.“

Rullnokad õue lastud?

Ei, ei. Men at work selgitamas välja optimaalset liivapaberitihedust robustse, ent tõhusa lihvimismasina tarbeks.

Ärka, massikommunikatsioon

2006-08-15T20:57:00.000+03:00

Vaikuse surmas järjekordne vahetatud mainboard, mis seekord ehk viimaseks jääb. Ameerika bränd, ei salli UK keskkonda. Vale õhurõhk või miskit muud, igatahes pärast esimest vaadatud DVD-d ja pisukest kirjutamist, kadusid elumärgid ja taastus koomaseisund.

Logistika, va keeruline teadus, lonkab siinmail kuninglikku puujalga...

„I’m sorry sir, but the necessary parts to fix your laptop were accidentally sent to Glasgow.“

Mängime nii et ärme garantiimängu enam mängi, hakkab ära tüütama.

Elustatud

2006-08-06T00:28:00.000+03:00

Lisaks CPU coolerile tärkas elule ka ülejäänud musta karpi peidetud insenertehnoloogiline kehand ja mina sain tagasi virtuaalse kõnetoru. „Just as seen on TV“ kepsutas telefoneeritud hädakisa peale kohale „on site warranty kangelane“, näpus karbid varuosadega.

Mahe hirmuvärin libises üle selja, kui välja tõstetud emaplaadi alt tervitas kodanik Be ja Ma valvsa pilgu all segatud kokteil Vana Tallinnast ja Coca Cola’st. Garantiionus pruunid luited erutust ei tekitanud.

Malbet pilku ja mägedepoeglikku aktsenti mõõtes, adusin võimalust vale ja vassimise läbi lisakasu lõigata (pole, teate, ammu praktiseerinud, igatsen). Seega juhtisin tähelepanu müstilise tekkega* pisikesele mõrale touchpad’i esisel korpuse küljel ja 1-2 dead pixeliga vigurdavat display’d (pixlid, raisad, ilmutavad dünaamilist olemisviisi ja varjavad enamuse ajast oma surnu staatust)**.

Võite arvata, et murekaebed minu patuste lõugade vahelt ületasid hoomamatult tõekünnise (sinna valele poole siis).

Tulemuseks touchpad’i ja esipaneeli vahetus (ametlikult randmetoeks nimetatu) ja lubadus esmaspäeval helistada, et display ja salapäraste zombipixlite probleemiga tegeleda.

*Ei soovita läptopi ja tooli vahelise kokkupõrke tulemusel tekkivat energiavoolu isikliku töövahendiga mõõta. Ka teoreetiline füüsika on huvitav

**Pideva rüselemise ja rassimise tulemusena on ekraanile mõned kriimud tekkinud, millest oleks tore vabaneda

Teadis Lembitu...

2006-07-30T23:26:00.000+03:00

...Teame meie - Höövel on tõhus riist.

Tehniliste viperuste tõttu, on eneseväljendus lähipäevil keskmisest hõredam.
Kui rüperaal koomast ärkab, digimuutun taas jutukaks.

Jah, töö astus meite õuele! Vaikseld, delikaatselt, 10 illegaalse tunni kaupa.

Tahan sulle tähendussõna lausuda

2006-07-26T15:05:00.000+03:00

Vastupidiselt kõigile ootustele saabub ta vaikselt, justkui õrritades.
Ei teata täpselt, kust algas ta tee ja millal me patused silmad tema valguses pimestatakse, ent spekuleeritakse. Hooplejad on homses kindlad, pessimistid panustavad järgmisele nädalale. Siiski, ühes on kõik veendunud, kätte ta jõuab, see pühitsetud päev. Päev, mil maailm allutatakse uuele korrale, jõed murravad välja oma sängist, keha ja hing ühinevad täielikus harmoonias ning pingviinide pingutusi lennuvõime omandamisel saadab edu.

Ent ka kõige puhtama usu kannul hiilib kahtlusevari, hirm ebaõnnestumise ees. Kannatamatus, võimetus kontrollida kirge on paljudele vennaskonna liikmetele saatuslikuks saanud. Nii on langenud ka tugevamad, sihikindlamad ettekuulutuse järgijad. Pööranud ära tõest, roomavad nad sügavale pimedatesse urgudesse, et end elupäevade lõpuni häbis varjata.

Ma arvan, et ta tuleb reedel.

Eepiline tõsilugu

2006-07-24T16:56:00.000+03:00

Pilved hajusid ja taevas läks valgeks. Mägedelt marssisid alla siilide hordid (siiliasju ajades olid nad ajataju kaotanud ja püüdsid nüüd teistele metsaloomadele järele jõuda). Viimne kui üks šotimaa poeg oli Selleks Päevaks mäe alla tulnud, et oma silm saaks tunnistust ettekuulutusest, mida Vanemad aastasadu olid küünlavalgel ärklitoas vaaginud.

Puhus õrn loodetuul, päike oli vahetult puudutanud oma keskpäevast haripunkti, kui Edinburghi linn vaikusesse mattus. Tundus, et selleks hetkeks katkestas töötsükli ka 97 aastase Archibaldi südamestimulaator, sest muidu nii pakatav punapõsk muutus hetkega kaameks.

Läbi Pühitsetud Värava astusid (aegluubis) siledaks riisutud liivaväljakule atleedid. Naised minestasid.

Avavile päästis valla sfääride muusika, hullunud hordide orgastilised karjed. Minestusest toibuvad naised tõstsid sülelapsed rahvamassist kõrgemale, et ka neile langeks õnnistus.

Lahing oli alanud.

Läbi tõusva tolmu jahtisid tuhanded himurad pilgud maskuliinseid kehasid, mis vastase vastu halastust ei tundnud. Johannes ja Urmas tõusid kordamööda kõrgele väljakut jaotava võrgu kohale, et raiuda pall läbi maakamara pindmiste kihistuste. Teispool väljakut, seal, kuhu himuraid pilke ei jagunud, valitses hirm ja paanika. Ohvrilooma rolli seatud šotlased püüdsid küll kiiruse ja kavalusega surmava palli eest kõrvale põigelda, ent asjatult.

„Estonia, Estonia, we love you, Johannes, Johannes, Urmas, Urmas...“ kaikus üle linna, kui nõrkenud punahabemetele halastas kohtuniku mängu lõpetav vile. Korterikaaslased poolakad jagasid fännidele autogramme ja lubasid end raha eest katsuda, hüüdes vaheldumisi „us eating breakfast with they“, „we living just next room“.

Massirahutuste vältimiseks lahkusime tagauksest.

Kes kannatab, see on kauamängiv

2006-07-22T03:29:00.000+03:00

„Do you guys actually know that there’s an UK Grand Prix competition in volleyball at Princes Street Gardens,“ küsis meie CVsid uuriv ametnikuhakatis järjekordses job agency’s

Ei teadnud.

Noh, kuna me läheduses olime, ei saanud asja kaemata jätta - juba alates Brüsselist on kohutav vollenälg vaevanud.

20 minuti pärast venitasime Princes Streeti ühes paljudest kauplustest jalga lühikesi pükse. Vestlus turniiri korraldajaga kindlustas meile mõned mängud ja rännak kodusesse Poola Vabariiki varustuse järele oleks võtnud liiga suure ampsu mänguajast. Püksid ostetud, astusime kiirel sammul turniiripaika, mis, noh, ütleme nii, vastas igati ootustele. Otse lossimäe all, suurte tribüünide, muusika ja kommentaatoritega varustatud areen, kus tavaliselt pidavat miskit kontsert-meelelahutus-tegevust viljeletama. Urban beach Grand Prix tarbeks oli aga kohale tassitud eesrindlik kogus liiva koos muu vajalikuga. Sadakond pealtvaatajat uudistasid ka huviga, mida need inimesed seal liiva sees teevad – golf nagu pole, kriketi moodi ka ei paista.

„The UK urban Grand Prix is part of the agreed development programme of the four home nation Volleyball Associations leading to participation at the 2012 Olympic Games.“

Noh, tore küll. Hägusest mälestusest selgub, et ühe korra on see hooaeg rannas käidud – hoolikalt mõõdetud pohmelliga Pirital. Seega oleks vast pisut ebakohane oletada, et me tippvormis oleme. Mänguhimu seevastu topelt.

Esimesed mängud kiusasime harrastajaid, kui me sujuvalt ühe segavõistkonnaga integreerusime. 6 inimest 8X8m platsil on ilmselt liiga palju, nii ei saanud võrkpalliga sõprussuhet vastalustanud mägilased sugugi aru, miks nad pidevalt jalgu jäävad. Kui mõni neist kogemata veel palliga kontakti pidi astuma, oli hämmeldus mõõdetamatu.

Õnneks väsisid harrastajad peale paari mängu ära ja kinnitasid end oletavalt pubis õllekannu külge. Meile tähendas see juba natuke tuttavamat rannavollet.

Pealtvaatajad köeti üles, kui „The Estonian couple John Tualla and Jurmeis Tuumig are challenging the highest-ranked UK female beach volley player and the former captain of the national men’s volleyball team” (nimesid kahjuks ei mäleta). Paaripunktine kaotusseis, mis mängu alguses tekkis, suutmatusest realiseerida 2-3 ilusti välja mängitud rünnakut, säilis terve geimi ja peegeldus otsustavalt ka lõppresultaadis. Napilt, nii napilt pidime meistersportlastele alla vanduma. Vähemalt lubas Jurmeis paar päeva suitsu vahele jätta ja enam mitte kunagi juua – varukopsu meil platsi kõrval polnud, pohmell oli aga kindlalt platsis.

Sedamoodi ei võinud seda asja mitte jätta. Järgmised julged, ablas paar šotlasi, vajutati liiva sisse kärmelt ja korralikult. Nende ausalt välja teenitud kuuest punktist moodustasid neli meie servivead (publik nõudis lakkamatult hüppeltservi, mis hetkel just stabiilsusega ei hiilga).

Pühapäevaks panime vahetult enne finaalmänge paika Exhibition Game’i keski prantsuse või kanada paariga. Selleks ajaks peaksid tribüünid korralikult täidetud olema (no paartuhat punahabet paneb sinna küll istuma), live muusika rütmis kepsutama cheerleaderid (loodame, et imporditud). Oma fännklubi alged on igatahes olemas – pubis kuhu me paar päeva tagasi oma CVd postitasime, tehti pärast mänge välja mahedad pindid õlut.

Ahjaa... Pealekauba sponsoreeriti meid täitsa esindusliku speedo varustusega – püksid ja särgid. Šoti pallurid kinkisid veel lisaks ühed Beach Volleyball Scotland tähiseid kandvad särgid.

Hea on esineda Šotimaal, kus kõige levinumaks sportlikuks ajaviiteks on õllekõrvane noolemäng.

Hommikul oled hobune

2006-07-21T01:04:00.000+03:00

Viimane mälestus kaasab endas virtuaalset vestlust Henrikuga, kes parasjagu Kuku raadios hommikuprogrammi tegi. Virgad inimesed seal kodumaal. Selleks hetkeks oli kell siin 6 läbi midagi ja meie seljatanud liigkireva sortimendi vägijooki. Ilmses meeltesegaduses protokollitud loetelule võib ammendava ülevaate saamiseks lisada veel kanistri siidrit ja kangi imalat koorelikööri. Proovitud vedelikud käitusid vastavalt kasutusjuhendis mainitule – no kole purju tegid. Unetu Urmase vaatlusandmete järgi vajusin vaikides diivanile peale kella kaheksat, ei julge kinnitada. Lammaste asemel lugesin järgmisel hetkel kokku 3 sarnast habetunud nägu, vist olid vennad või miskit (hiljem selgus siiski, et tegemist oli Foresti direktoriga, täiesti ainsuses, kes tuli kohvikut avama). Metssalikult jommis maandusime kodus umbes keskpäeval.

Koledatest asjadest ei taha rääkida, seepärast ütlen lühidalt – kohutav pohmell on. Enam nii ei tee.

Aga et igas päevas peab oma tegus pala olema, siis kodustasime maja ette ilmunud tugitooli.

Spontaansuse valuuta?

2006-07-20T07:14:00.000+03:00

Oleks mul rahvusvahelist aega mõõtev kell integreeritud või gmt+2 orienteeritud kaine arvutusmasin kuulmekanalites, ütleksin teile täpse kellaaja... hetkel olen lihtsalt purjus. Vein, viski, konjak, õlu, red hot chilli peppers. Täiuslik intervall. Kohalik aeg 5:14 - enjoying it in the forest. Again. Cheers

Elu medsas

2006-07-19T21:48:00.000+03:00

Eile digimuutusin üllaks ja osavaks, malbeks ja tegusaks
Tegin oma esimese vahetuse forestis. Ma ütlen teile, teist nii head ajaviiteametit on raske leida.
Ajaviiteametiks klassifitseerub ta mitmel põhjusel. No esiteks ei saa baariletitagust tantsu-tralli (vahepeal laulsime kah) ontlik tööinimene kuidagi oma argise rutiini koostisosade hulka kaasata - kaugelt liiga spontaanne, kaugelt liiga lõbus. Teiseks... noh tavaliselt peab tööl kaine olema. Tavaliselt ei jooda tööl ära 3 pudelit veini. Ja ma ei saa aru miks. Olen kindel, et klienditeeninduse taset, mille me eile kahe rootslasest ja ühe kanadalasest tüdruklapsega kehtestasime on raske ületada. Kolmandaks on argise baaritöö juures tarbitava toidu kogused piiratud. Ja ahistavaid tegureid on kindlasti veel. Not in the Forest. No hea küll, raha siinse taidlemise eest ei maksta, ent viimase näol ongi tegemist ülehinnatud nähtusega. Selle eest valmisid hoole ja armastusega, endale ja sõbrale
Falafel Meal'id (Vegan) [For the Ladies! Falafel balls (big, juicy balls made out of chick peas and Egyptian love spices) rammed into a tight little Pitta bread with salad and guaranteed hummus. Served gaily with two handsome side salads. Stick it in. £3.80],
Nachod, dude [The Captain. Hell yeah! Corn Tortilla chips smothered in salsa and sizzling mature (but not old) cheddar. Served with mind blowing guacamole and sour cream. All brought to you on a clean plate! (not guaranteed) £4.20]
Burrito'd [The Local Favourite. Hot 10 inches of Flour Tortilla Wrap stuffed with spicy rice and beans and topped with salsa, cheese, sour cream and guacamole. With side salads. £3.90]
Ja kõik muu, mida fantaasia ja toiduresurss ei piiranud. Kokk, nõudepesija, koristaja ja ettekandja ühes isikus - harva kaine, alati tegus - foresti personal.

Uksed sulgesime kell 23, kui bänd tinistamise lõpetas. Monteerisin Urmase läptopi küljest lahti, panin teisele diivanile istuma. Diivaneid vahetasime veel mitu korda, sest koju hakkasime astuma pärast kella nelja. Selleks ajaks oli märkimisväärselt kärbitud foresti õllekeldrit, korgi kaotanud eiteamitmes vein.

Aga kanadalastega ei maksa nalja teha...

McMountaineers

2006-07-16T16:23:00.000+03:00

Nii nagu poola torujüri pühapäeva peab, otsustasime ka meie, et järjest ei maksa rassida.
Võtsime ametliku puhkepäeva (eelmine oli mitteametlik). CV pataka vahetas kotis välja vana-hea plastmasskahvel ja kingiks saadud uhke sõjardinuga. Fikseerisime aknast horisondi ja asusime teele.

Mingil arusaamatul põhjusel paistis juba teist päeva järjest päike, mistõttu võib einet roheluses, kohaliku kõrgmäestiku vallutamise kõrval-eesmärgiga igati põhjendatuks pidada. Ebaõnnestunud arhitektuurilise välisilmega, ujula funktsiooni kandva hoone juurest, haarasime kaasa ühiku Siimu ja samaväärse koguse Sarah'd.

Siim kuulub igipõliste üliõpilaste vennaskonda. Olles imetlusväärse hulga aastaid õppinud filosoofiat ja semiootikat, otsustas ta välislähetuses sooritada kiirkursused Šoti dialektis. Aga ega siis kiirkursuse korras asja korralikult omandada saa. Siim arvab sama ja ennustab, et viibib Edinburghis veel aastakese. Sarah on muusikateraapiat praktiseeriv tütarlaps, kes hämaratel aegadel Siimule peavarju pakkus, HC vahendusel muidugi.

Seekord ei pidanud midagi ilusaks jooma. Ise olime ilusad, vaatest rääkimata. 2 pudelit veini ja mõned siidrid tõid selle asemel esile mägironija minus, mille kaine mõistuse jäänuk enne kümnekonna meetrist potentsiaalset kukkumist siiski kontrollile allutas.

Kuna kõigest värniku-käese-kiviviske-kaugusel asuv Arthurs Seat oli ülerahvastatud - keegi kaotas metoodilise järjekindlusega vallalise staatust - otsustasime seda järgmisel korral väisata.

Aga vulkaanilist kaljumaastikku hakkan küll ühel paremal päeval Eestisse importima. Värise, Munamägi.

Uus hooaeg

2006-07-15T13:28:00.000+03:00

Kui hommikune päike mitteoleva kardina vahelt oma valgustava paitusega liigtüütavaks muutus, olime sunnitud oma vaevatud kered vertikaali vedama, et jätkuda saaks järgmine episood tõsielulisest draamasarjast „Tööd ja katust“. Szymon (inglisepäraselt lihtsalt Simon), kelle me Forestist kinni püüdsime, oli juba aplalt valmis oma päristöö kallale tormama (Scotish Whisky Heritage nimelise toitlustusasutuse vormiriides nõudepesija) ja nii tatsasime õige pea pooluniste (mina olin pool, Urmas unine), ent rõõmsatena linna poole. Väljendit „linna poole“ tuleb tegelikult pisut selgitada, sest meie öömaja asukohaks oli Leith, rannikuäärne ala, mis jääb südalinnast ca 3 km kaugusele.

Hommikusöögiks nimetasime Lidl’ist ostetud pastasalati (makaron tomatis, arusaamatul põhjusel hapu üldmaitsega) ja saianätaka. Kuna tulemusetu tööotsing hakkas meid peaaegu kurvaks muutma, otsustasime olukorda desinfitseerida siidriga, mida siinses kaubandusvõrgus levitatakse 2 liitristes kanistrites, 5,3% ja 7,5% alkoholilisandiga.

Vilunud veteransportlastena teadsime, et õnnestunud treeningtsükli täisväärtuslik osa on korralik soojendus, seega võtsime söögikõrvaseks lahjema märjukese.

„Üks oli konn, kes kargas hüljest, kukerpallitas kurekellaga karukellaks,“ ütles peale väikest mõttepausi Urmas a.k.a U [juu] ja me lahkusime Medows’ist, et istuda mõneks ajaks Forestisse, kus meie suureks rõõmuks vooliti kitarrist ja vokaalist välja mahe muusikapala. Kohe mitu korda järjest, iga korraga üha ilmekamalt.

Ja siis see juhtus. Helises telefon. Ühelpool toru, igati loogiline ju, olin mina, teiselpool Szymon.

S: „Guys, You still need a place to live?“

J: „That would be of certain use, yes“

S: „Well, the spare room at our place is yours then.“

Automaagiliselt lahustus meie kodutuseisus. Lahustus siidri (hülgasime õppevahendi, krabasime kangema), säästuõlle Tennent’si ja the one and only, kotipõhjas laagerdunud Vana Tallinnaga.

Algas etapp „Elu Poola Vabariigis“

Orav on rääkinud

2006-07-13T13:27:00.000+03:00

Kodututel ei ole Šotimaal lihtne. Öösel vajub kohaliku termomeetri skaalanäit põmaki põhja, kordamööda ja korraga sajab vihma ning udutab. Noh, põhimõtteliselt sama ilm, mis päeval, ainult pime on ja pisut veel jahedam.

Kogenud rännumeestena olime rasketeks tingimusteks enam kui valmis. Seljas kaks dressipluusi, kotis mobiililaadija (koos kohaliku üleminekuga) ja plastmasskahvlid. Läptop oli ka. Saatsin laiali vähemalt 100 vot-just-sellist-meili-nagu-eelmises-postis hospitality clubi, couch surfingu ja global freeloaderite kaudu. Isegi vastati. 4 inimest täpsemalt, kõik ilusate põhjendustega, miks nad meid külla kutsuda ei saa.

Kella 23 paiku kui Foresti uksele tabalukk riputati ja meie valmistusime ürgsete jõududega võtlusse astuma (ilmekamad eksemplarid kohalikust naiskodanikust, teate, meenutavad hoolikalt mõõdetud kokteili hüäänist, kaamelist ja jääkarust), leidis olukord pisut ootamatu lahenduse.

Vabandage, ei oska siinkohal öelda, mitmes intsident see "pisut ootamatu lahenduse" rubriigis on - viimasel ajal neid kuidagi palju ette tulnud.

Igatahes, alustan vestlust ühe Forestis "töötava" vabatahtlikuga, mainin ka möödaminnes, et me oleme "more or less homeless". Nädal aega telgis elanud poolakas on ürgjõudega pidanud palju rinda pistma (palju see telk ikka kaitset pakub) ja nii kutsub vennasvabariigi aatekaaslane meid lahkelt enda katuse alla.

Paistab, et pargivahi amet jääb esialgu proovimata.

Forestis keetsime suure kannu teed, pühkisime ära põrandad ja veetsime alles jäänud seltskonnaga mõnusalt aega. Hiljem jalutasime oma uude ööbimispaika, kus meile eraldati madrats ja diivan.

Isiklikult arvan, et kaitsepühakud on lühinägelikud ja ajasid mind mõne reeglipäraselt palvetava hinduga segamini.

The joy of being homeless

2006-07-12T23:37:00.000+03:00

Reporting live from Forest cafe, Edinburgh!
Two friendly and humorous Estonian lads are feeling
quite homeless, as our dear host terminated our
settlement of accommodation (as planned, actually).
Our next host will only be able to take us under her
protective wing from friday. So if anyone feels like
supporting two representatives of a small nation by
not-letting-them-freeze-to-death, just call or text
us. We'll probably stay at the Forest for some time,
so emails are also welcome!

Johannes 07799707720
Urmas 07810845367

Visuaalne järelkaja

2006-07-12T16:45:00.000+03:00

Jõudumööda lisan bloogi pildimaterjali. Hoidke silm lahti ja scrollige julgelt.
Esimestena said illustreeritud Amsterdami ja Brüsseli pajatused.

Inventuur

2006-07-12T15:30:00.000+03:00

Arvestades meie kõlvatut elulaadi, ebamoraalseid mõtteid ja viimasel ajal üha harvem toodavaid ohvriande, oli küllaltki tõenäoline, et kaitsepühakud meile õige pea selja pööravad.

Nii juhtuski.

Esialgsetel andmetel lõppes meie külalislahkusest toituv eluaseme ekspluatatsioon kolmapäeval 12. juulil, olles väldanud imetlusväärsed 19 päeva. Ja seda neljas riigis. Laskumata keerulistesse kalkulatsioonidesse, võib südamerahus tõdeda, et kõige odavamaid võimalikke majutushindu arvestades (mandri-Euroopas ca 20 euri per lärvä/per öö, UK-s 15 poundi per lärvä/per öö – noortehostelis, mis praegusel tippajal on katuseviiluni täis laotud), hoidsime kokku ligikaudu 6000 krooni tollesama lärvä pihta. Kuna elatume ühendatud eelarvest (loe: Urmase pangakontol leiduvast), siis võib öelda, et oleme ahned kapitalistid ilma jätnud ca 12000 kroonisest turistipreemiast, mille toel me tulevad nädalad oma alatoitunud kehasid juustuleiva ja teiste soodsalt kättesaadavate produktide kaasabil liikumises püüame hoida.

Siinkohal kasutaksin mulle usaldatud võimalust, imeilusat momenti, et tänada kõiki hooliva loomusega inimesi (ka sind, kulla tränahirv), kes meile alatiseks oma lahke südame, pehme diivani või malbe madratsiga meelde jäävad.

Ja isegi kui korraks meelest ära läheb, siis kontrollin internetist kohe järele.

Et me aga jätkuvalt töötud ja nüüdsest ka ulualuseta oleme, võtame tekstuaalset kaasabi ja pakkumisi öömajaks vastu numbritel: 07799707720 ja 07810845367.
Materiaalne kaastundeavaldus on teretulnud numbrile: 221014245546 (nimi: Johannes Tralla, selgitus: indulgents, viitenumbrit pole vaja).

Kui kellelgi on ülearu telk ja paar magamiskotti, siis need võib saata aadressile 10 Dumbiedykes Road, Edinburgh, EH8 9UR. Kõik saadetisi kontrollitakse ja grupeeritakse vastavalt turvanõuetele kord päevas.

Eksperiment

2006-07-10T23:21:00.000+03:00

Võtke padušotlasest manager. Asetage ta Edinburghi südalinnas asuvasse ööklubisse, kus mängib kõrvulukustavalt mahe indie. Lisage ringi sagivaid klienditeenindajaid, paar-kolm töötut poolakat... diivanile istuma pange Johannes, kes riukalike valede toel täidab job application’it, püüdes meelde tuletada, mis jama ta oma CV-sse kirjutas, mida manager parasjagu näpuvahel hoiab.

Hakkab juba mingi pilt tekkima?

Pilt oli tegelikult ilus. Lõpuks sai kõik tähtsam pingutatult halva käekirjaga mitmetähenduslikult paberile kritseldatud ja alata võis tööintervjuu.

Kui esimese raundi võitis kindlalt šotlane, siis juba teises raundis domineeris Johannes. Esimese vea tegi šotlane, kui ta palus mul endast rääkida („kõrge kvalifikatsiooniga baari/restoranitöötajana“ on mul nii mõndagi öelda). Teise vea siis, kui ta õigel hetkel ei takistanud jutuvoogu jõudmast ülikooliõpingute, semiootika pärusmaale.

Intervjuu kulges praktikas selliselt, et erinevate mürafaktorite efektiivse koostoime tulemusel sain mina mägilasest manageri jutust aru umbes 40% ulatuses (valdavalt püüdsin dekodeerida üldist emotsiooni ja žeste), manager loodetavasti minu jutust pisut rohkem, sest kui semiootika osa välja arvata (paratamatu kadu, ükskõik, mis keeles rääkida), muutub mu šoti aktsent iga päevaga ilmekamaks

„So, do you have any questions?“
„Could you repeat the crap you just told me in English?

Poleks vist kasulik olnud.

„When do I start“ kõlas paremini, mille peale naeratusega vastati, et lähipäevadel võetakse minuga ühendust ja täpsustatakse esimese tööpäeva aeg. Nii palju sain veel aru, et peaksin mustad kingad muretsema. Lootkem siis parimat.

Scotland, my love

2006-07-10T23:20:00.000+03:00

Tere tulemast Edinburgh, Šotimaa imetlusväärne keskus!

Pärast ligikaudu 2 nädalat kestnud võõras keeleruumis viibimist, oli lihtsalt uskumatult kodune lugeda seintelt silte, kuulata inimeste vestlust, millest tegelikult ka midagi aru saad. Lausa õnnistusena mõjus ka 25 kraadine temperatuur.

Kuna meie HC hosti tööpäev oli määratud lõppema mitte enne kella 10 õhtul, otsustasime ennast oma pagasiga parkida lähimasse rohelusse, milleks osutus West Princes Street Gardens - parima vaatega park Edinburgh’i lossile. Üldsegi mitte ootamatult, tuli seal mõnus uni, ja nii veetsime oma esimesed tunnid Šotimaal pargis tukkudes. Kui aeg mingiks hetkeks nii kaugel oli, et mõte liigutamisest hakkas piisavalt otstarbekas tunduma, ratsutasime oma (spordi)kottide seljas soovitatud sihtkohta nimega Forest cafe, mis osutus tõeliselt mõnusaks (tasuta wifiga) boheemlaskunstnike kogunemispaigaks. Ma arvan, et foresti võiks interjöörilt paigutada kuskile Maailma, Zavoodi ja mis-koht-see-Tallinnas-oli-kus-Mäetamme-seinamaalingud vahele. Igatahes õhkkond 5+, hinnad kohalikul skaalal igati sõbralikud. Kõigele lisaks nii kaua igatsetud live rock. Mark my words – Forest cafe’s võib meid tulevikus veel palju näha.

Louise’ (kaugele arenenud emainstinktiga anarhistist antropoloogiamagister) saabudes oli õhtuhämarus Edinburgh’i tuled sütitanud. Hetkel, mil me forest’ist lahkusime juhtus ainuvõimalik, siinmail nii tüüpiline, meie jaoks vajalik ja igatsetud... paduvihm!

Üks neist momentidest, kui kõik on olemas. Üks neist momentidest, mis jääb ka üles kirjutamata meelde.

Amsterdam

2006-07-10T23:17:00.000+03:00

Kokkulepe oli üheselt mõistetav. Meid viiakse mõnda Amsterdami suunduva maantee äärsesse bensiinijaama, kust omade pöialde jõul edasi liigume. Visanud asjad autosse, otsustasime veel enne Belgia plaanipärast hülgamist külastada Euroopa ajaloos määrava tähtsusega Waterloo lahingupaika.

Poleks osanud arvatagi, et ühe võrdlemisi lauge kartulipõllu võib ilma igasuguste abivahenditeta hetkega 200 aasta taguseks sõjatandriks muuta. Siiani ei arva. Ometi elasime põnevusega kaasa igale Napoleoni taktikalisele liigutusele (ja nende vääritimõistmisele temale alluvate ohvitseride poolt). Ühel hetkel tundsin tõepoolest püssirohu hõngu ja arvasin, et saan kohe seljatagant täägiga. Suurimad tänud kõrgesti austatud nimekaimule selle mälestusväärse kogemuse eest.

„Selle autoga algab tõeline sõidurõõm alles alates 160 km/h“

Ja nii möödusid meist järjest bensiinijaamad. Jaamadega võrdelisel kiirusel möödus ka aeg, mis huvitava jutuajamise käigus oli vähemalt meie jaoks tähtsuse minetanud. Ja palju see mõnesaja kilomeetri läbimine ikka Audi A6 quattro ja kiiret sõitu nautiva juhi sujuva koostöö tulemusena aega võtab... Üheselt mõistetav kokkulepe lahenes plaaniväliselt. Kaasa pakitud võileibade ja 6-packi Belgia õllega astusime sellest samast autost maha Amsterdami kesklinna hotelli ees. Suveniiridena kaasas kuldsed NATO lipsunõelad ja multifunktsionaalne Lethermani taskunuga-tööriistakompekt, seisime võrdlemisi sõnatutena maailma vabameelseima linna tsentrumis.

„Hey dude... funny thing is, was just about to jump on the train there, on way to beach. Take the metro to wimbaustraat, then text me, will wait for you“

- Tuli vastuseks meie Amsterdami Hospitality Clubi’st leitud host’ilt, kellele ma sõnade saabudes rongijaamast sõnumi saatsin.

Andrew on omamoodi kultuurifenomen. Temasuguste tegelaste klassifitseerimiseks on kindlasti mingi konkreetne mõiste, mis aga mitte pähe ei turgata. Oma esimese (ilmselt ka viimase) miljoni teenis ta 19 aastaselt, kui lõi tol ajal igati uuendusmeelse ftp client’i Bulletproof FTP. Kuna ta eriline ärimees pole, siis müüs ta mõne aja pärast enda juhitud firma maha (samuti ostetud maja ja hunniku autosid) ja hakkas mööda maailma rändama. Uus-Meremaalt pärit programmeerija on viimased 9 kuud elanud Amsterdamis, enne seda pool aastat kuskil Aasias (vot täpselt ei mäleta), enne seda jumalteabkus. Ja millega Andrew viimased 9 aastat tegelenud on? Mitte millegagi! Erinevate narkootiliste ainete mõju katsetanud. Ühes linnas just nii kaua, kuni on ära tüüdanud. Mõnel inimesel lihtsalt on seda va jaksu rohkem. Andrew on veel selle poolest tore, et kuigi ta väidab, et on tuline mainstream’i vastane, tarbib raudse järjekindlusega microwave-food’i, kuulab träänsi ja püüab igale vähegi naist meenutavale elusolendile püksi pugeda (on seejuures äärmiselt pettunud, kui tema kaks külalist sama ei tee). Aga nagu sõbrannad Avantüristid tsiteerivad "If we do not find anything pleasant, at least we shall find something new". Ja meie tränahirve võib huvitavaks leiuks nimetada küll. Üheks huvipakkuvamaks aspektiks tema juures oli ilmselt läbi kahe korruse ulatuv korter, mida ta hetkel koos kahe jõuliselt kasvava kanepitaimega jagas (ülejäänud kaks elanikku olid kuskil mujal).

Anyway, on our way to the beach we were...

Amsterdami rannast jäävad kindlasti meelde järgmised tegurid:

1) ebaloomulikult palju topless naisinimesi (ma arvan, et bikiinivabadusele peaks siiski teatava piirvanuse kehtestama, mille ületajatel võetakse karistuseks näiteks 25% pensionist maha)
2) heeringarohke laevaliiklus – harjumatult soolane vesi (Urmas degusteeris, ei maitsenud hästi)
3) ülemeelik kuumus
4) riietuskabiinide puudumine

Nimetatud põhjustel leidis vastavast rannarajoonist palju oletatavasti soolaseid tüdrukuid (ka viiekümneseid), kes kuumusega võideldes üha enam riideid rannaliival alastuse vastu vahetasid. Võiks ju mõelda, et üldjoontes positiivne (piirvanuse ületajad välja arvata)?

...

Mingi hetkeni oligi. Aga ma arvan, et umbes 548nda rinnapartii juures muutus asi tüütavaks.

Ilmselt oli järgnev olukord tingitud kuumusest, Hollandi alkoholipoliitikast ja selleks hetkeks kaugele arenenud turistivaenulikkusest, sest ühel õhtul avastasime end oma hubasest korterist, kahevahel kast õlut (soetatud hinnaga 6 eur), põhitegevuseks rallimäng xbox’il. Kuumusega 35’C varjus ei jaksa lõputult ameerika turistide möla kuulata. Ei jaksa isegi pargis õlut juua. Seega otsustasime õhtu kodus oma parimate sõprade seltsis veeta. Tränahirv, parandamatu peoloom, oli mugavalt karjamaale kappama läinud (hommikul väitis, et oli kõige ilusama tüdrukuga koju kapanud).
Miskipärast ei mõjunud aga too kasti pakitud sõpruskond sugugi purjutavalt, sest kui me viimaste pudelitega jutuajamise lõpetanud olime, polnud isegi märkimisväärset und. Tegemist oli elava tõestusega sellest, et alkohol on ülejäänud kehavedelikud täielikult välja vahetanud. Kaua see väeti inimorganism ikka paratamatuga võidelda suudab.

Hea oli, et ekstreemumpunkti Amsterdamis fikseerisime, sest meie järgmises sihtkohas töötu tudeng sääraseid kõrgusi juba naljalt ei püüa.

Brüssel

2006-07-03T12:33:00.000+03:00

Autosõidu vältel läbi Brüsseli saime teada, et marokolased on kurjad ja neid ei tasu ise otsima minna. Pidavat neil olema isu käekellade, rahakottide ja mp3 pleierite järele. Kange kihk tekkis küll nende imeloomadega lähemalt kohtuda, et (antropoloogilise välitöö rangeid reegleid järgides) säärase huvitava isukuse lähemat põhjust välja selgitada, ent paraku pole tänaseks konkreetseid vastuseid välja pakkuda.

Üpriski ootamatult jõudis kätte hommik, mille vaimuvara ületab kahtlemata oma hämarama suguvenna taibukuse.

Brüsselis on ilus Raekojaplats. Pargid on ka ilusad. Pissiv poiss on poolemeetrine vennike ja mida rohkem odavat (aga head) veini juua, seda vähem oluliseks muutub mõte, et ega kahel vaesel tudengil siin teab-mis-palju teha pole. Lisades kahele tudengile veel ühe (codename magamiskott), saame juba komplitseerituma võrrandi, mille lahendid võivad kohati ootamatuks osutuda.

Oli see nüüd tingitud vähesest osavõtust keskkooli matemaatika rindel või millestki salapärasest, igatahes kaine peaga me seda võrrandit lahendama hakata ei julgenud. Pärast kolme veini ja siiani teadmata kogust õlut (Belgias müüakse õlut ka 0,7 l klaaspudelites), leidsime end Raekojaplatsilt kanadalastega intercultural communication’it harrastamas. Siinkohal kasutati peamiste märksõnadena surematust linateosest Karate kid pärit loosungeid, millele lisandusid temaatilised käe- ja jalažestid. Kui kanadalased olid lõplikult ära hirmutatud („Tead, mis vahe on karate kidil ja Jeesusel? Ei tea, jah? Aga ma näitan.“), võtsime diagonaalis kulgevate jalgade alla kodutee. Kuna ühistransport oli selleks ajaks liiklemise lõpetanud, oli magamiskoti abi taas määrava tähtsusega. Crashisime Brüsseli keskuse ääremail, kus eelnimetatu miskil seminaril osales. Kuigi me seminaril käsitletavaga lähemalt tutvuda ei jõudnud ja madratsikatted olid teadmata põhjustel tehtud kleepuvast kunstnahast, võib õhtut siiski igati õnnestunuks pidada. Tore oli.

Režiimivahetus

2006-06-30T00:40:00.000+03:00

Tegelikult toimus see juba ammu. Otsigem see ammu üles.
Nii. Kuupäev on 19. juuni, Outlook Expressist läheb teele viimane eksamitöö ja samal ajal avaneb automaagilisel kombel pruunikas klaaspudel sildiga, mida tahtmatu reklaamsõnumi edastamise huvides ei saa hetkel nimetada. Sess sai läbi. Ei olnud kerge. Käed mäletavad siiani varahommikust vibratsiooni, maitsesagarad siiani kulunud kohvi, mis seda tekitas. Ja kõike seda oli palju, liiga pikka aega järjest. Ent jätkem see hala ja liikugem asisemate päevakorrapunktide juurde.

Hüppame näiteks kuupäevani 24. juuni. Seljatatud mõni loetud tund und, tuleb kokku kraapida see, mis eelmisest õhtust elusana väljunud. Nurgast leian Petsi, diivanilt naeratab vastu Allan. Seda, kust, kellega ja kuidas ma Urmase leidsin ei hakka noorte lugejate lapsepõlve idealismi säilitamiseks nimetama. Järjepanu sõidutasin Age ja Lilli rongi peale ja avasin hommikuse õlle.

Pohmell oli karune.

Mälestuse järjepidevus on taas katkendlik, kuid tõenäoliselt pakkisin asjad ja istusin auto peale, sest järgmine selgem moment oli Ülemiste kaubanduskeskuses, kust ostsin 8 pakki patareisid ja ühe paki kondoome.

Klienditeenindaja oli samuti hämmingus. Püüdsin küll selgitada, et reisida tuleb turvalise energiavaruga - kunagi ei tea, kes vägistama võib tulla - ent tulutult (õigupoolest jäi too loogika ka minule hoomamatuks).

Lennujaama tollitöötaja pööras pea luugi august eemale, kui oma naeratavat nägu sealt sisse püüdsin toppida ja lasi mu kiiresti paremini õhutatud ruumi.
Järgnev kuulub juba aerodünaamika ja füüsika raskesti mõistetavasse valdkonda, ent ühel hetkel seisime, pohmas pasunad (registered trademark) naeratamas peas Berliini kesklinnas Unter den Lindenil. Kodust kaasa võetud õlu muutus äkiliselt eksootiliseks importjoogiks, mille suure uhkusega konsumeerisime. Oli hea.

Hospitality Club'ist leitud tütarlaps oli pruun ja tore. Andis meile oma korteri võtmed (lubaduse vastu, et me ta antibeebipille ära ei varasta - don't ask) ja tegi maailma parimat kolmekomponentilist pastarooga.

Kerge sammuga astusime poodi ja ostsime vähem kui 3 euro eest six-packi kohalikku õlut.
Berliin on armastusväärne! Armastusväärne isegi nende miljonite jalgpallifännidega, kes linna selleks ajaks enda valdusesse olid võtnud.

Oma ajutisse koju jõudsime umbes kella 1 paiku öösel ja vajusime pikemalt mõtlemata endile eraldatud madratsile.

Õnneks registreeris Urmas hommikul endast paremal mingi veidra füsioloogilise toimingu ja äratas mu poolnokkivast unest. Vastasel juhul oleksime lihtsalt sisse maganud ja oma suurepärase ja minutipealtpaikapandud rongigraafiku lootusetult sassi ajanud.

Meid ootas ees Saksamaa läbistamine raudtee vahendusel. Esimene Regional Express pidi väljuma paar minutit pärast kaheksat Berlin Hbf'st, kuhu me ka edukalt jõudsime (mitte planeeritud teed pidi muidugi). Erinevate muutujate planeerimatu kombinatsiooni tagajärjel jäime aga järgmisest rongist maha, mis pidi väljuma Magdeburg Hbf'st. Seega olime ühe laksuga tund aega oma graafikust maas ja ei omanud õrnematki aimu, kas järgmistest linnadest ka kuidagi edasi saame. 700 kilomeetrit ja mitu õlut sujuvalt vahele jättes, võib öelda, et jõudsime siiski imekombel õigeks ajaks Aachenisse, kust väljus meie õhtune liiklusvahend (lennuk, limusiin, tontteabmis rööbassõiduk) Brüsselisse. Kiirelt ja sujuvalt, maheda muusika ja istmetesse monteeritud mini-telekate meelt lahutavas atmosfääris liikusid kaks rändurihakatist Brüsseli suunas, omamata vähimatki aimdust, mis neid seal ees ootab. Möödunud oli 15 tundi rongisõitu.

Lihtsad rõõmud

2006-06-10T12:47:00.000+03:00

Teate, sõbrad, millist naudingut võib tekitada 11 faili ja 3 folderi kustutamine desktopist? Mina tean. Ma ei hakkaks seda võrdlema teiste maiste rõõmudega, jalgpalli, keksu jms, ent paljutõotav emotsioon valitseb mu üle ometi.

Masohhistidele soovitan julgelt loengut Euroopa poliitilised režiimid 20. sajandil. Kasutegur on seda suurem, mida vähem teada ajaloost. Proovisin järele - unustamatu kogemus.

Õppejõud: "Võrrelge palun Läti ja Itaalia poliitilisi suundumusi alates aastast 1900."
Johannes: "Te küsite nii otsekoheselt, et peaks vist konkreetselt vastama."

Hämasin. Hämasin pikalt. Itaalia kohta ma veel üht-teist teadsin, puhtatõulise eestlasena on aga Läti ajalugu minu jaoks tabuteema.

Pole ammu nii pikki, aeglaseid ja tähendusvaeseid lauseid moodustanud. Arvestades tõsiasja, et nii mõnedki ajalooalaselt haritud tudengid sealt rahuliku südamega läbi kukutati, pole põhjust oma D üle kurta.

Olude kokkulangevuse tõttu maksimeerisin järgnevad 36 tundi joobeastet. Eilse päeva ravitsükkel möödus mälestusi moodustades. Kui kronoloogia paika saab, selgitan ehk lähemalt. Seniks aga...

1) Üldine kunstiajalugu IV: hilisbarokist impressionismini
2) Eesti kunst keskajast klassitsismini

ikaldus

2006-05-09T10:53:00.000+03:00

No ei tule.
Kuigi ma püüan, ma tõesti püüan.

Ah, mis ma ikka valetan, ei püüa kah.

Selleks on mitmeid põhjuseid:
a) justkui sess peaks kohe-kohe täistuuridel käivituma (esimesed märgid on selleks klaviatuuri vahendusel paberile manatud)
b) õues kevad
c) õues ilusad ilmad
d) päike paistab tuppa ja soendab hirmsat moodi.

Aga ühel hetkel võtan ennast kokku. Ja siis tuleb. Tuleb kohe lahinal.

Ühesõnaga, ei maksa seal närviliselt niheleda (Teie, mu sajad lugejad).
Ma olen veel elus ja kirjaoskaja.

Rakvere viimane päev

2006-04-19T23:37:00.000+03:00

Pühapäeva hommikud on alati erilised. Mõnel pool manatakse lauale pannkoogivirn, mõnel teisel pool hoitakse raha ja ajurakke kokku. Meie pohmas pasunad (registered trademark) puhusid sedapuhku mažoorseid etüüde, kui säästupoliitilise alatooniga konsumeeriti pooliskane siider per lärvä. Vere osahulk kehavedelike konsistentsis oli madal, sularaha hulk manivaldiraudade vahel närune. Lauskarske hommik oleks aga kirja läinud järjepidevuse rikkumisena.

Õhus oli tunda mõneti kurblikku meeleolu, festivali orgaaniline kehand väänles fataalsetes krampides. Olgem ausad, kauaks ka meil seda jaksu veel jagunud oleks. Urmase kaame ilme pinnalt võis välja lugeda ilmekat unesoovi, Pets hakkas unustama petsinaeratust. Mis minusse puutub, siis tundsin, et tuunikalasaiade jaoks kulutatud rahale poleks paslik täiendavat lisada.

Seal ma siis istusin, nina norgus, häbenemist vääriv tuunikalasai hambus, etenduse alguseni jäävat aega surmates. Nüüd peaks vist etendusest rääkima? Vene keeles oli. Ilmselt oli päris hea, sest Andrus Vaarik muheles selja taga rohkem kui kristlikele tavadele kohane. Peale 10 minutit ja 7 sõnast arusaamist saatsin Petsile paljutähendusliku, ent üheselt interpreteeritava pilgu ja me lahkusime sinna, kus prožektorivalgus Vaarik-marju ei küpsetanud.

Päikesepaiste tõi tühirandlikku õndsust, kauneid mälestusi möödunud päevast. Meeleolu ülendasid 4 ühikut, plastikkausis serveeritud, rammusa koorega seljankat (pohmas pasuna peale) ja hägune aimdus rullbiskviidist.

Järgnev on üleülestähendus filmisaalist, mis eelnes vahetult tudengifilmidele "Rekord" ja "Tuul" (viimast soovitan filmi -ja kirjandushuvilistel tingimata vaadata).

Urmas: "Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?"
Johannes: "Tõenäoliselt Kalevi-Kull. Teine eelistus oleks vast Tõnu-Luik."

Festivali lõputseremoonia oli väga professionaalne. Üleüldse pole korraldusele vist midagi ette heita. Jätsid nad ju isegi patustanud Petsi alles. Vaevalt, et keegi vahepeal oli võsa raiunud, kolhoose lammutanud või linnasid liigutanud... möödus igatahes ootuspärasest napim aeg, kui avastasime end armsast kodulinnast. Tunne oli lõunaeestiselt soe, tudengisõbralikult mahe. Laskmata end segada Meelisest, Pohhist ja sumedast magamatusest, tankisime end kofeiinsete vedelikega Be juures. Be, tõhus perekokk, resideerus märkimist vääriva osa nädalavahetusest minu ja Urmase ühises kodus. Nõud pesi ära. Paraku motiveerituna süümepiinast. Kodust leidsime sulanud käepidemega pannikaane. Käepide meenutas kujult Austraaliat.

Rakvere 2. päev

2006-04-13T10:30:00.000+03:00

Raske on vastata küsimusele, mida ma unes nägin, sest unefaas vältas pisut alla kahe tunni. Selle ajaga jõuab ära näha vaid kõige sürrimad ja katkendlikumad lõigud reaalsuse moonutustest, mis kindlasti meelde ei jää.

Hommikuse põhiroana manustasime 1,5 l gini. Selleks ajaks kui Pets kohale suubus, oli käsil magusroog siider. See kanistris serveeritav. Tunnistan, et meil puudus selliseks teguviisiks igasugune põhjendus. Eilsest olime me veel piisavalt purjus, pohmelliohu oleks seljatanud ka vähema abil. Oli siis nüüd tegu sportliku hasardi, Rakvere alkoholismi soodustava melu või meile tundmatute jõududega, jääb saladuseks. Igatahes olime rõõmsad. Unustades lühildaseks kujunenud unetsükli ja asjatult läbi põletatud hormoonid (keegi ei tahtnud püsisuhet), astusime, täis kultuuritarbimislikku erksust, Rakvere Teatri poole. Teekond oli pikk ja vaevaline. Dionüüsia ja tuunikalasaiad (vaieldamatult parimad, millega minu maitsesagarad siiani kokku puutunud) seljatatud, andsime end teatri ja filmirahva hoolitsusse. Seda, mida film kohati mõõdukalt, kohati vägagi külluslikult pakkus, jäi teatripoolel vähemalt minu jaoks vajaka. Ebakaine pilgu ebaadekvaatsust arvesse võttes, võin oma malbe kriitika eelkõige truppide juhendajatele/lavastajatele suunata, kes juba eos igasuguse kunstilise elamuse võimalikkuse nullisid. Vaat, kui tegemist on keskmise Kapakohila (kohalikel mitte pahandada) külakooliga, kelle, julgen pakkuda, esmaste eesmärkide hulka ei kuulu lavakaga konkureerimine, võiks natuke mõelda tekstivaliku peale, mida järama hakata. No ei vedanud välja, need keda mina nägin vähemalt mitte. Siinkohal pean siiski märkima, et ei näinud kaugeltki kõiki etendusi (vahest ainult pooli), seega ei pretendeeri kriitika mingile üldise taseme määratlemisele, vaid kõneleb üksnes piiratud subjektiivsest muljest.

Vahepeal sõime lõunat. 2 liitrit õlut, 1,5 liitrit siidrit. Tarvas vaatas küll pisut etteheitva pilguga, ent me ei lasknud end sellest häirida.

Kuna möla on jälle kole pikaks veninud, siis teen lühidalt. Õhtul seinale näidatud "Tühirand" oli see, mis kõike seda koletut ballasti õigustas, festivali üldmulje minu jaoks taevasse tõstis. Aasta filmielamus. Ehk sellest kunagi edaspidi veel...

Kuna antud teksti diskursiivne positsioon on siiski selgelt ühe külje peale ja rängalt külili kallutatud, jätkaks kehtestatud rütmis. Õhtusöögiks konsumeerisime 4 liitrit õlut, tuttava pudeli brändit ja coca-cola.

Õhtuse muusikaelamuse kindlustas Rebecca ja Ska Factor, mis oli tõesti hea. No ausalt!
Minu jaoks kustusid tuled umbes 5 paiku. Urmas oli seevastu väsimatu. Küsimusele, mida sa öö läbi tegid, tuli vastuseks ühene: "Sellest me räägime bussis, mitte enne."

Rakvere 1. päev

2006-04-10T23:41:00.000+03:00

Mis seal salata, ihaldan ka mina populaarsust. Sajad lugejad, kes kõik ärksalt minu tegemistel silma peal hoiavad... minul neid lihtsalt ei ole. Küll aga on need näiteks Rein Purpuri blogil "Napsusõbra hala ja lalin". Populaarsuse võitmiseks on teadupärast ennegi eneseohverduslikke tegusid tehtud. Paatoslikku kampaaniasse kaasasin sedapuhku Urmase ja Petsi.

Sihtpunkt: Rakvere
Sündmus: Filmi ja teatrifestiva l

Enne teeleasumist tuli soetada matkavarustus. Sisenesime kaubamajja, kust haarasime otsustavalt kaasa pudeli odavat brändit ja coca-cola. Eelnevalt soetatud õlu oli spetsiifiliste rihmade ja konksudega turvaliselt matkakoti külge kinnitatud.

Tunne-Eestit reisi käigus tutvusime kodumaa vaatamisväärsustega. Oli ilus. Vasakule-Paremale kolhoosivaatluse seljatas siiski vaatlus vaimuavarustesse, mis leidis verbaalse väljundi arutlustega eksistentsialismist (Urmasega ei ole teiselaadne filosoofiline arutelu võimalik - eksistentsialism turgatab paratamatult sisse) , subkultuurilisest mitmekesisusest, rock'n'rollist kui perifeersest lisaväärtusest, mis on meedia poolt üleekspluateeritud. Lisaks vaatlesime ka elustiili- ja ideoloogiaproblemaatikat (teemal: kas mustaks lakitud küüte kandja eristub kuidagi roosaks lakitud küünte kandjast) ning ... pudelipõhja. Pudelipõhja seepärast, et meile mõistmatul kombel oli brändi otsa saanud. Säärane ootamatu asjade käik tekitas omamoodi rahulolematust, millele leidsime olevat vaid ühe adekvaatse lahenduse.

Puudulikku reisivarustust kohendasime sumedas Rakveres. Sedapuhku olime ettenägelikud ja rõhusime atribuutika kestvusele. 1 liiter viina, 3 liitrit mahla, 3 liitrit õlut.
Kuigi põhivarustusega ei saa koonerada, peab ometi reisima kergelt. Seetõttu olin erinevalt Urmasest ja Petsist ülalmainitud atribuutika kandevõime suurendamise huvides koju jätnud magamisabivahendid. Kuna aga väsimus võib ootamatult maha niita ka kõige teotahtelisema jüngri, peab võimalus öiseks puhkuseks siiski kättesaadav olema. Magamiskott tuli hankida kohapealt. Teatrisse jõudes veetsime 5 minutit organisatoorse tiimiga juttu vestes. Järgmisel teadvustatud hetkel ootasime kui kolm põrsakest kulunud puumaja ees minu magamiskotti.

Ei möödunud kaua ka sellest, kui ennast olid Rakvere Reaalgümnaasiumi võimla põrandale lahti rullinud viis leegionäri. Kaks neist joodi üpris kiiresti ära. Petsi kaotasime esimesena silmist. Vilksamisi nägime teda siin-seal õhinal vestlemas (petsinaeratus näol, petsipilk silmis). Hommikul peakorraldajaga kohtudes tehti talle üheselt mõistetavaks, et kui selline asi veel korduma peaks, antakse meile kolmele linnakeeld. Mida siis Pets tegi? Ei tea seda mina ega Urmas. Ei tea seda ka Pets ning korraldaja käest ei sobinud kah küsima minna.

Treenituma maksaga noormehed siiski ühtteist mäletavad. Rutiinsel külastusel poiste ja tüdrukute ühisesse tualetti, hakkasime ilma igasuguse põhjenduseta anglomannide keeli sõimlema. Tormakas vestlus arenes spontaanseks rollimänguks, milles Urmas esindas positsiooni "lad from Manchester", mina aga " mate from Glasgow". Inglise poissmehed ei saanud nähtavasti kuigi hästi läbi ja vesisest tseremooniast sai 20 minutit väldanud ekstravertide diskussioon teemal: Oasis vs Franz Ferdinand jms. Vähemalt väike Narva poiss jäi veendunult uskuma. Hommikul paluti GB esindajatelt autogramme.

Kindlasti juhtus vahepealsete tundide jooksul veel mitmeid teisi märkimist väärivaid asju, ent ühel või sellel samal põhjusel me neid ei mäleta. Kainenemisfaas tõi aga kurbust.

Peale 5 minutilist eesmärgitut vestlust neopubertetum vastassooesindajaga lajatati Urmase pohmas pasunasse karm tõde: "Mul on oma poiss, ma ei saa sinuga püsisuhet luua." Mina olin üllatunud, Pets oli üllatunud, god knows, Urmas oli üllatunud. Tõenäoliselt oleme vanaks jäänud, ei püsi enam koolinoorte rütmides.

Kell oli vist 6 kui tuled kustutati.

Kuidas muuta meie ideed selgeks

2006-04-05T18:58:00.000+03:00

/.../ metafüüsika on rohkem uudishimu äratav kui kasutoov ainevaldkond, mille tundmise mõte on umbes samasugune nagu veealuse kari teadmine - aidata temast eemale hoida /.../ - C. S. Peirce (Akadeemia 1997, N 8)

Üldiselt mulle meeldib koolkondadevaheline veepealetõmbamine. Tuleb pragmatist Peirce ja laseb lahinaga sinna, kuhu nii mõnedki suured mõtlejad (Kant, Hume, Heidegger jt.) enne ja pärast teda oma vedela panuse on poetanud.

Kui metafüüsika võimalik kasutegur on üheselt määratletud, pöörame pilgu Peirce' enda mõttealustele ja leiame sealt ... näed siis ... metafüüsika - pisut kohitsetud, lihvitud ja lapitud kujul.

Järgmine semester mind Tartust ei leia. Lüneburg või Berliin?!

Mõtteline mõttetus

2006-03-30T10:07:00.000+03:00

Tõepoolest, ma ei kirjuta siin just eriti tihti.

Miks?

Peamiseks põhjuseks võib vast lugeda pikka koduteed, mille käigus jõuavad provokatiivsed ideed, poeetilised read, südamlikud ülestunnistused ja geniaalsed avastused elust ühte sulada kevadiselt aktiivsete hormoonide ja maohappega. Ja mis seal salata, kaotavad seeläbi igasuguse originaalsuse, mida neil ilmselt juba sünnihetkel vajaka jäi.

Et millal ma siis kirjutan?

Võimalikke variante on siinkohal mitmeid:
a) purjuspäi
b) pohmaspäi
c) suure kõhutühjuse ajendil
d) surematust geeniusest osa saades
e) enneolematust idiootsusest osa saades

Miks just siis?

Sest eelnevalt loetletud takistavad tegurid kaotavad nimetatud olukordades igasuguse kammitseva mõju.

Erandeid ei saa muidugi täielikult välistada.

Mu koduke on tilluke

2006-03-25T13:45:00.001+02:00

Rääkisime jumalast. Tulemuseni ei jõudnud. Relativistlik ring läbi valgusallika ja allikata pimeduse juhatas meid enesepuhastuse teele.
Praeguseks on vähemalt osa pestud pesust ka kuivama pandud. Teine osa vist taheneb. Üldiselt oli viimane aeg religioossed teemad üles võtta.

Karlovas elamise ilmseks lisaväärtuseks on siinne kaubandusvõrk, Tähe tänava kauplused.
Kui ma hommikul koju jõudes keset põrandat, väriseva käega visandatud silti "Too siidrit" nägin, kuhu oli positiivse alatooni lisamiseks vasaku käega naerukõverik joonistatud, mõistsin olukorra tõsidust. Täites vapralt mulle määratud missiooni, astusin lähimasse poodi paralleelsel tänaval, kust vastu vaatasid kaks familiaarse pilguga daami. Üks vast oma elu kolmandat kümnendit alustamas, teine... noh see spekulatsioon poleks enam viisakas. Kuna too esimene paistis arusaadavatel põhjustel pisut energilisem (ühtlasi ka lähemal ainsale vabariigiaegsele sisustuselemendile - Saku külmkapile), marssisin häbitult tema juurde.

J: "Kaks siidrit palun, mu sõber on suremas."
M: "Pirni Kiss sobib?"
J: "Olete selgeltnägija või pereliige?"
M: "31 krooni palun"

Ma ei saaks öelda, et ma oma nördimust varjata püüdsin, avastades, et rahakotis on koos räbaldunud 2 krooniste ja hunniku metalliga kokku maksimaalselt 26 krooni.

J: "eee... ega juhuslikult 26 krooni eest..."
M: "Tegelikult mitte jah... (väike viivitus) Kas toote täna või homme ülejäänud ära?"
J: (kohmetunult) "Peaksin äkki oma telefoninumbri jätma või midagi"
M: "No katsuge ikka ise meeles pidada."

Olin üllatunud. Maailmas on veel headust, kaubandusvõrgus mõistvaid inimesi. Külapoe traditsioon elab edasi. Tänu siidrile elab ka Urmas.

5 krooni tasusime 3 tundi hiljem, esitades traditsioonilise perekonnastseeni (tõrelev isa, ulakas poeg). Karlovas on tore.

Pensioniamet presents

2006-03-23T11:27:00.000+02:00

Kui ma täna hommikul saksa keeles ropendades üles ärkasin, adusin, et olen jõudnud vanuriikka. Esimesed katsed ennast voodist välja veeretada ebaõnnestusid, kuna õlg, mida olen siiani paremaks pidanud, keeldus asjakohaselt reageerimast.
Aju saadetud impulsile "aeg on käe peale toetada", tuli vastuseks kole närvivalu, mis pole siiani katkenud. Ilmselt on tegu vitamiinipuuduse ja liigse kapsa söömisega.

Need, kel aga näiteks kõrvad raadio kuulamisest valutavad, võiksid leevendust leida täna õhtul Ülikooli Kohvikus t. Ewert Sundja jazzband, saadaval ilma piletita.

Loodan, et mõjub ka õlale - surma oodata pole minu moodi.

Fotosünteesist

2006-03-20T19:28:00.000+02:00

Urmas tegi ettepaneku ja ma nõustusin. Toitume vahepeal tervislikult.
See ei tähenda toitumisspetsialistide kehtestatud programmiliste nõuete järgimist - sööme ikka siis, kui aega üle jääb. Küll aga püüame endas sütitada armastust kõige taimse vastu, vältides samal ajal saatanast lihatooteid. Viimase nädala jooksul oleme ulatuslikult laastanud ristikheinale maitsekonkurentsi pakkuvat kapsaletti (mille kooslusest, tõsi küll, vaid hiina kapsaga sõbrunenud oleme). Vägisi pressisid end kaasa paprikad, tomatid, punasibulad ja roheoliivid. Lisades sinna plaanivälise kamaka fetajuustu, võib meie toidulauast saada üpriski ülevaatliku pildi.
Üldine mõju tervisele on kahtlemata hea, kuigi esineb ka üksikuid kõrvalmõjusid. Ma ei tea, mis ulatuses on meie kehavedelikud välja vahetanud klorofüll, ent tõsiasi, et Urmase näost hakkab kaduma roosakas jume, on murettekitav.

Homme toome turult seapõrsa koju. Esialgu lihtsalt vaatamiseks.

Küsimus perearstile

2006-03-18T12:53:00.000+02:00

Mitu hommikut nädalas peaksid algama vitamiiniga?
Kui te teate, siis öelge mulle ka.

Ahjaa... mis vitamiinid selle siidri sees üldse on? See pirnisiider noh, poole liitrine.

Viimase nädaga on vihavaen alkoholi vastu jõudnud puberteediea tasemele. Ja see ei tähenda alkoholi jaoks midagi head. Püüan varsti jälle suureks saada.

Give me a milk... from a dirty glas

2006-03-14T19:00:00.000+02:00

On mõned asjad, mis ei peaks peale kolme päevast treeningtsüklit alkohoolsete jookidega juhtuma.
Õigupoolest on tõik, mis mõneti ajendas mind ka viimaks blogijate kildkonda astuma, küll sedalaadi, et ei vääri õigustatud eksistentsi üheski olukorras. Ja ometi ta juhtus, täiesti päriselt.

Senini olen pedagoogilise pilguga saatnud kõiki neid, kes õnnetul kombel on oma rüperaali kokteiliklaasina kasutanud. Esmaspäeva hommikul vaatasin, juukseklamber käes, pikalt peeglisse.

Tänu vatitikkudele, küünelakieemaldajale ja juukseklambrile (loetletud vahendite, ja ei millegi muuga dekonstrueerisin T41) kirjutan ma maheda pohmelliga seda täiesti mõttetut posti. Sest jah... peale mõningat loputustööd töötas kõik vanaviisi edasi.
Järgmiseks avaldan siin oodi IBM'ile ja tätoveerin vastavad initsiaalid reie siseküljele, sest on ikka f*king kvaliteetne toode.

Läbi sellise prisma vaatab sellele üks kohalviibinu, rändurberit.